Autoorienteerumine on ala, kus kohe kindlasti igav ei hakka.

Esimesest Eestimaal toimunud autoorienteerumise võistlusest on praeguseks möödas juba 25 aastat. Orienteerumise hiilgeaegadel, mis jäid kaheksakümnendate aastate lõppu, mahtus ühe hooaja sisse kuni paarkümmend võistlust ja osavõtjaid oli rohkelt, kuid järgmisel aastakümnel vajus ala peaaegu unustusse. Viimase kahe aasta jooksul on autoorienteerumine populaarsust kogunud ning leidnud autolembelise rahvana tuntud eestlaste seas kindla poolehoiu.

Mis teeb autoorienteerumise nii ligitõmbavaks? Eks ikka võimalus panna oma oskused ja võimed proovile ning sihtida just seda kõrgeimat kohta. Hea tulemuse nimel tuleb aga kõvasti tööd teha. Esmapilgul lihtsana näiv ülesanne – sõita kaardi järgi punktist A punkti B ning leida kõik ajakontrollpunktid ja raja äärde jäävad märgid – on tegelikult palju raskem, kui võiks arvata.

Igasse ajakontrollpunkti tuleb karistuse vältimiseks jõuda täpselt ettenähtud ajal, kusjuures iga rajalõik läbitakse erineva keskmise kiirusega. Ajakontrollpunkti koht tuleb kaardile märkida nõelatorkega ning seda millimeetrise täpsusega. Rajale pandud märkide arv on salajane, seetõttu ei või kunagi teada, kas eeloleval lõigul on üks, üheksa või mitte ühtegi märki – alles finišis selgub, kas mõni märk jäi kahe silma vahele.

Tavalise kaardi järgi sõitmine ei ole väga keeruline, kuid orienteerumisel kasutatava mustvalge kaardi puhul on õige teeotsa leidmine juba raskem.

Vahel on lausa võimatu arvata, kas kitsas must kriips märgib teed, jõge või hoopis vana, juba aastaid võsastunud raudteetammi. Rada ise on loomulikult värvilisena kaardile joonistatud, kuid orientiiriks võetud teeotsa osutumine hoopis millekski muuks võib hetkelist segadust tekitada küll.

Veelgi suurem segadus on ohustamas aga siis, kui rada tuleb endal kaardile kanda. Tavaliselt antakse võistluse stardis kätte valmis kaart, ent vahel tuleb see ise mõne minuti jooksul ümber joonistada ning kiirustades tehtud väike näpuvääratus võib hiljem kõik pea peale pöörata. Üks tühine sentimeeter võib kaardi mõõtkavas tähistada rohkem kui poolekilomeetrist eksimust.

Mõõtkava ei ole kaardile kantud niisama. Rada on tavaliselt kuuel-seitsmel erineval kaardil ning võistluse käigus tuleb seega mitu üleminekut ühelt kaardilt teisele, kaardi vahetusega kaasneb aga tavaliselt ka mõõtkava muutumine. Unusta see hetkeks ning järjekordne segadus on garanteeritud.

Veelgi raskemaks ja samas põnevamaks teeb võistluse see, kui start antakse pimeda saabudes – võistlustuhinas on ka tuttavaid kohti raske ära tunda. Veider on mõelda, et sel ajal kui mõned inimesed pole vabatahtlikult nõus pimedas sõitma, on teised valmis selle nimel riskima ja koguni maksma...

Iga ekipaaþ leiab endale aja jooksul sobivaimad ja käepäraseimad töövahendid, olgu selleks siis tavaline joonlaud ja stopper või GPS ja sülearvuti – igal võistlejal on omad nipid. Ka põhitöövahendi – auto – puhul ei märgi selle näitajad olulist rolli: ühtviisi edukalt saab võistelda nii vana “null-ühe” kui ka uue Mercedesega.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki