Korraldame ühel septembri alguse päeval testi, mida arvutiasjatundjad nimetavad wardriving’uks: vastava tarkvaraga varustatud sülearvuti ning isetehtud suundantenniga istume kesklinnas maasturisse ja kammime terve päeva jooksul läbi suuremaid kontorite piirkondi, et leida eetrist raadiovõrke.

Network Stumbleri nimeline tarkvara, mis on internetist vabalt allalaaditav, saab arvutiga ühendatud GPSilt koordinaadid ja salvestab kõik leitud raadiovõrgud andmebaasi geograafiliste koordinaatide, kasutatavate seadmete, võrgu nime ja turvalisusparameetritega.

Edaspidi saab igaüks neid andmeid kasutada oma äranägemise järgi – kas avatud raadiovõrguga firmale sellest teada andes, lahtist võrku tasuta internetti minekuks ära kasutades või nagu “pahad” wardriver’id teevad – avatud võrkude kaudu firma arvutivõrku sissetungimiseks.

Raadiointerneti levialasid kaardistava portaali WiFi.ee toimetaja Veljo Haamer, kes testimisel osaleb, teatab enne telefoni teel, et ei maksaks kõigi oma raadiovõrgud avatuks jätnute peale näpuga näidata ja neid korrale kutsuda. Mõned võrgud on sihilikult avatuks jäetud, et teised saaksid probleemideta firma territooriumilt internetti. Sel puhul aga on külalistele mõeldud internet tulemüüri abil eraldatud firma sisevõrgust.

Testi alustame Domina Security kontori juurest. Turvalisusspetsialist Hillar Leoste võtab kaasa sülearvuti ja Pringlesi krõpsupaki, millele on juhe taha ühendatud. Selgub, et just selline, metallpõhjaga kartulikrõpsutops on ideaalne vahend suundantenni tegemiseks. Poes mitu tuhat krooni maksev antenn on koduste vahenditega valmis tehtud alla 100 krooniga. Juurde käib veel ühendusjuhe arvutiga, mis maksab ligi 1000 krooni.

Sel ajal, kui Hillar tagaistmel GPSi ja arvutit omavahel tutvustab, räägib esiistmel istuv, USA sõjakoolis kübersõjakoolituse saanud spetsialist Mehis Hakkaja, et Tartus sama varustusega ringi sõites avastas ta Riia maanteel tervelt 14 raadiovõrku, mis näitab, et Eestis on raadiovõrgu tehnoloogia juba üsna laialt levinud.

Kõige huvitavam koht tundub turvaekspertidele loomulikult Toompea, Riigikogu maja ees äratame turvatöötajate tähelepanu sellega, et sihime süütu krõpsupakiga rahvaesindajate maja aknaid. Eetris valitseb vaikus.

Netstumbler leiab aga raadiovõrgu eetrist mõne hetke pärast, kui meie maastur jõuab Stenbocki maja ehk valitsuse residentsi ette. Õhust on kättesaadav riikliku andmeside osakonna võrk ning tundmatule asutusele kuuluv WiFi-võrk, millel nimeks Joltid. Riiklik võrk on avatud, Joltid kinni, st salastatud.

Toompealt suundume alla Roosikrantsi tänavale, kus ennustuste kohaselt peaks olema mitu avatud raadiovõrku.

“Vaikus,” nendib Hillar auto tagaistmelt. Hoiame antenni käega aknast väljas kõrgel üleval. Korraga ilmub eetrisse lahtine mereinstituudi võrk, mille leviala katab ka suure jupi Pärnu maanteed Vabaduse platsi lähedal. Harju maavalitsuse ees levib eetris samuti kellegi anonüümne, kuid avatud raadiovõrk. Soovija saab sealt hea tahtmise korral tasuta internetti.

Vabaduse platsil on, nagu eeldada võiski, hulk lahtiseid võrke. Saku-nimeline kuulub Eesti Telefonile ja on avalikult reklaamitav seni veel tasuta teenus, samas on ka Unineti tasuta interneti leviala.

“Meriväljale peaks minema vaatama, seal on palju eravõrke,” arvab kaasa sõitev WiFi toimetaja Veljo Haamer. Esialgu proovime aga Mustamäe suunda, kus tee ääres palju kontoreid.

Äripäeva maja ees avastab Netstumbleri tarkvara mitu suletud võrku, edasi Eesti Ränioru poole sõites valitseb eetris taas vaikus. Maksifoto salongi ees leiab suundantenn suletud raadiovõrgu, edasi tuleb juba võrke ohtralt: Helmese maja ees, GNT Eesti hulgifirma maja ees, Microlinki maja ees – kõik korralikult võõrastele suletud. Poniardi kontori lahtine võrk aga on ka WiFi.ee avatud võrkude nimekirjas, ametlikult tasuta raadiointerneti pakkujana. Samamoodi on teadlikult kõigile avatud IT Koolituse raadiovõrk Tammsaare tee–Pärnu mnt ristmikul.

Veljo räägib Tammsaare teel turvafirma Falck peamaja eest möödudes, et USAs on turvafirmadel ja politseil WiFi-võrk töövahendiks. Falckist ei kosta aga eetrisse midagi. “Samas oli Briti peaministri raadiovõrk lahti, sellest tuli suur skandaal,” lisab Veljo. Siis aga teeb sülearvuti häält – Falcki maja vastas oleva Audentese erakooli poolt registreerib suundantenn eetrisse tuleva lahtise raadiovõrgu. Hea võimalus tudengitel koolis tasuta surfata.

“Mis te teete?” küsib Mustamäe tee ristmikul meie kõrval foori taga peatunud kaubiku juht, kui näeb meid midagi mõõtmas, antenn aknast välja sirutatud. “Kui me Pringlesi pakiga mõõdame, siis kõik sõidavad viisakalt, arvavad, et see on kiirusemõõtja,” naerab Hillar. Kui möödume Kadaka Selverist, räägib Hillar juhtumist, kuidas lahtise raadiovõrguga kassasüsteemidest ühes kohas maailmas õnnestus pealt kuulata krediitkaardi-infot. Jällegi tõusis sellest raadiovõrgu-apsakast suur skandaal.

Eesti Energia maja juures ei registreeri suundantenn midagi, kuigi teada on, et see asutus raadiovõrku kasutab. Veljo räägib Eesti Energia tumedate klaasidega fassaadi vaadates summutavatest turvakiledest, mida saab paigutada akendele raadiolevi takistamiseks. Laki ja Forelli tänavalt leiame üksikud võrgud, kuigi sealt lootsid testijad suuremat saaki. Mustamäe teel Marja poe lähedal, kus asub samuti üsna palju kontoreid, eriti aga arvutifirmasid, täieneb meie nimekiri Abobase Systemsi lahtise raadiovõrguga. Endla tänava ja Keemia tänava ristmikul Hewlett-Packardi esinduse maja juures registreerib tarkvara kahe sülearvuti omavahelise raadioühenduse. Turvamata side kahe arvuti vahel on ekspertide sõnul kergesti pealtkuulatav. “Kui vaja, saaks vaadata ka neid faile, mida arvutite vahel vahetatakse,” ütleb Hillar.

Suur-Ameerika tänaval satume tõsisesse liikluskeerisesse, kuid eetris on võrguliikluses vaikus. Ka rahandusministeeriumi peegelklaasidega maja akende tagant ei kostu midagi. “Võib-olla ka turvakiled,” arvab Veljo. Levi takistavad ka soojuse tõkkeks pandud tumendavad kiled, peaasi, et on fooliumiga, lisatakse.

Hansapanga ees leiame eetrist suletud, Dataprotekti-nimelise raadiovõrgu, samas on kättesaadav ka üks nimeta, kuid avatud raadiovõrk. Olümpia hotellist möödudes aga leiab arvuti ootuspäraselt Saku-nimelise Eesti Telefoni võrgu. See võrk oli kunagi esimene avalik tasuta raadiointerneti leviala Eestis.

Stockmanni kaubamaja ees avastatakse eetrist Vladimiri-nimeline võrk. Mõõtjad kahtlustavad, et tegemist on eravõrguga. Side on turvatud, võõraid Apple’i seadmeid kasutavasse võrku ei lubata.

Narva maanteel Pro Kapitali maja eest möödudes registreerib arvuti ühe kinnise ja ühe lahtise võrgu.

Kui tiir linna peal tehtud, on huvitavaks piirkonnaks jäänud veel vanalinna all-linn. “Sinna pole mõtet minna,” arvab Veljo, “kivimüürid summutavad igasuguse signaali väljaspool maja.” Siiski ronime veel korraks Harju mäele, antennid kaasas. “Mingid agendid,” kommenteerivad pargipingil istuvad kaks naisterahvast antennide ja sülearvutiga seltskonda. Mäe otsast leiame veel paar võrku. Lõpetame testi, olles leidnud Tallinnast 72 võrku. Hillar pakib antenni, mis tehtud Pringlesi karbist, kokku ja selgitab, et ideaalne on ka plekist kohvipurk, millega saab raadioühenduse kuni 11 kilomeetri kauguselt.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki