Eestis IT-alal mulluseks märksõnaks kujunenud traadita interneti ehk WiFi tänased olulisemad küsimused puudutavad turvaprobleeme ja koduvõrkude arengut.

Traadita võrgu tormiline areng Eestis ning mujalgi ei oleks viis aastat tagasi veel olnud võimalik. Eri tootjatel olid siis igaühel omad standardid, mis omavahel ei sobinud. Oluliseks verstapostiks sai raadioseadme mõõtmete vähenemine tasemeni, kus see mahtus sülearvuti PCMCIA kaardi sisse.

Eeldusi oli muidki – näiteks elanikkonna ostuvõime tõusmine tasemele, kus sülearvuti ei ole enam kättesaamatu luksusese või ka piisavalt kiire ja pingeline eluviis, et WiFi üldse suudaks mingit lisaväärtust pakkuda. Muuhulgas on Wifi fenomeni aluseks kindlasti interneti magistraalvõrkude levik – et üldse oleks kuhu tugijaama ühendada.

Kuigi WiFi sõna on hakanud laialt levima, tähistab see siiski vaid standardit, milles tootjad omavahel kokku leppisid. Veel üks võimalus on asja nimetada vabakasutusega sageduseks või 2,4 gigahertsi diapasooni raadioseadmeteks – nagu näha, ei anna ükski termin edasi WiFi fenomeni sotsiaalset aspekti.

Raadiolinkidega tehti Eestis algust veel siis, kui Eesti Telefon oli monopol ning side saamiseks muud variandid puudusid. Hetkel on Eestis üle 60 avaliku raadiovõrgu punkti – osad tasulised, osad tasuta. Eestis müüdud PCMCIA raadiokaartide hulk ilmselt on suurusjärgus 30 000, millest enamik on muidugi kasutusel kinnistes

võrkudes. Praeguse hetke olulisemad küsimused puudutavad eelkõige turvaprobleeme ning koduvõrkude arengut.

WiFi standardis on sisemisi probleeme, mis jätavad WiFile rolli abistava sidekanalina, kuid ei lase tal teistest sideviisidest ette trügida. Esiteks on WiFi raadiokanaleid vaid 14 ning neist vaid kolm on sellised, mis üldse ei kattu ning üksteist ei sega. Teiseks on praegu laialt turustatavate kaartide läbilaskevõime vaid 11 megabitti sekundis – seda ajal kui kontorivõrgud reeglina on ehitatud 100 Mbit/sek tasemel. Mitme kasutaja ning audiovisuaalse materjali puhul küllastub võrk kergesti. Kolmandaks tekivad büroorajoonides WiFi seadmetest küllastunud rajoonid nagu näiteks Tallinna kesklinnas Roosikrantsi tänaval. Neljandaks, 2,4 GHz sagedus on vabakasutusega ja analoogselt sagedust 27 MHz kasutavate vabakasutuses raadiojaamade ehk niinimetatud lällaritega, tohib ka WiFi ribas "lällata" igaüks… Kuid missioonikriitilises võrgus ei tohiks siiski segajaid olla. Viiendaks ei ole mõnedki WiFi turvalisusega seotud probleemid veel lõplikult lahendatud. WiFi võrgu saab küll teha garanteeritult turvaliseks, kuid lisaprogrammide ja keerulisemate tugijaamade hind on veel liiga kõrge.

Tundub, et lähiajal võidab Wifi kasutust eelkõige tandemis koos GPRS lahendustega. GPRS andmeside eeliseks on kättesaadavus igal pool, kus on mobiilside mastid (see tähendab peaaegu tervet Eestit). Samas on GPRS kiirus 30-50 kb/sek vähegi mahukamate materjalide edastamiseks liiga nadi.

GPRS ja WiFi on kasutatavad järjestikku, GPRSi abil tuuakse internet külakolkasse kohale (Metsavenna talu juhtum) ning WiFi abil on mugav seda kohapeal jagada ilma kaableid vedamata. Küll aga on siis kõigi WiFi klientide summaarne interneti kasutamise kiirus ikkagi piiratud GPRS kiirusega. Samas, väliürituse või seminari jaoks on see ikkagi hea lahendus.

WiFi ja GPRS vaheldumisi kasutuse puhul saab kasutaja valida, kumb sideviis on konkreetses kohas odavam ning kiirem. Linnades on selleks kindlasti WiFi, kuid maapiirkonnas saab hädapärast asjad aetud ka GPRS kanali kaudu. On oodata, et hübriidkaardid (nii GPRS kui WiFi toega) saavad lähiajal väga populaarseks.

WiFi võib tandemis töötada ka koos ADSLiga – sel juhul tuuakse internet koju või kontorisse kohale ADSLi abil ning jagatakse see hoones või õues edasi juba WiFi kaudu.

Nagu iga uus tehnoloogia, on ka WiFi inspireerinud teatud kasutajagruppe maailma uut moodi nägema. Ükski seadus ei keela autoga ringi sõitmast, WiFi kaart sülearvutis, ning võõraid võrke avastamast. Selleks on internetis isegi saadaval spetsiaalsed programmid. Ühest küljest loob see teatava surve, et omanikud timmiksid oma võrgud turvaliseks, teisalt aga saab asukohamäärajat GPSi arvutiga ühendades joonistada WiFi levikaarte, mis pakuvad huvi kogu ühiskonnale.

Pihuarvuti koos WiFi kaardiga avab veel enam võimalusi – näiteks saab oma pangaarvet kontrollida peatänaval jalutades või autoga levialas peatudes. Pole välistatud, et lähiajal tekivad interneti ühendusega varustatud bussid, laevad ja rongid. WiFi on neis kasutusel siiski vaid kohaliku levi tagamiseks.

Edasised arengusuunad olenevad "suurte ja tugevate" käitumisest. Kui internetiteenuse pakkujad ehk ISPd muudavad oma võrgud tasuliseks (Eesti Telefon ongi seda juba teinud), saavad väiksemad tegijad mugavasti luua kohalikke raadioportaale, mis näiteks pärast firma reklaami ettenäitamist lubavad ehk isegi internetti minna.

WiFi on erakordselt kasulik otseülekannete tegemiseks keerulistes tingimustes. On teada juhtum, kui kaatri pardal asunud Hiiumaa ametiisikud edastasid intervjuud nn suurele ekraanile. Andmeside mere ja kalda vahel toimus sel korral WiFi kaudu – mõlemal poolel keerasid antenne siiski inimesed, mitte elektroonika. WiFi oli kasutusel ka mullusuvise Viljandi Pärimusmuusikafestivali ülekannetes.

Enne aastavahetust saatis Sideamet kõigile levialaomanikele laiali kirja, milles tundis huvi, mis teenuseid pakutakse ning kas ollakse ka Sideseaduse kohaselt registreerunud. Eeldades, et tegemist polnud katsega lükata turg suurte tegijate lõugade vahele, võib selline käitumine pärssida legaalset ärihuvi ning viia WiFi arengu erasektorisse (sõbravõrgud ja poolavalikud ISPd), millistest Sideameti jõud täiesti kindlasti enam üle ei käi. Levialades ei pakuta ju tasulist teenust Sideseaduse mõistes, vaid lisaväärtust, millega tunnustatakse omi kliente kaudselt. Teatud juhtudel (nagu näiteks "Welcome to Estonia" nimelised tugijaamad riigi väravates), toimib Sideameti initsiatiiv suisa riigi huvide vastaselt. Siin on tegu pigem Sideseaduse mahajäämusega – ei saa ju iga uue tehnoloogia ilmudes kohe uut Sideseadust vastu võtta. Mõiste teenusepakkuja liiga lai tõlgendamine aga tapab initsiatiivi ning pärsib arengut.

Ilmselt on oodata ka uudsete nähtuste nagu WiFi kaudu levivate krüptitud internetiraadiote ning tutvumiseks sobivate WiFi parkide teket – kas ka Eestis, seda näitab aeg. Aasta 2003 ongi ilmselt teelahkmeks. Tehnoloogia on olemas, kuid pole veel päris selge, kes on kasutajad ning mida selle kaudu hakatakse pakkuma.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki