Iirimaa astus Euroopa Liitu 1973., Kreeka 1981. ja Portugal 1986. aastal. Kõik nad kuulusid sinna astumise hetkel Lääne-Euroopa vaeseimate hulka täpselt samuti nagu nüüdsed uued tulijad. Praeguseks on nende jõukuse kasv õige erinev, edukaim on konkurentsitult olnud Iirimaa, kuid tema edu ei tulene ainult EList.

1970. aastate algul oli 3,5 miljoni elanikuga Iirimaa vaene põllumajandusmaa, mille sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta moodustas ostujõupariteedi alusel 61 ELi keskmisest. 1990. aastaks oli see kerkinud 90-le ja nüüd, 13 aastat hiljem, juba 115 protsendile ELi keskmisest. Kreekas on SKT inimese kohta paarikümne aastaga hoopis kukkunud 69 protsendilt 67-le, ehkki riigi üldine jõukus on kasvanud. Milles on siis asi?

Esimesel paarikümnel aastal sai Iirimaa ELi tõukefondidest abi, mis moodustas 4-7 tema SKTst. See raha suunati kaugelenägelikesse projektidesse, nagu moodsa infrastruktuuri loomine. Omalt poolt lõi valitsus majandusele viljaka pinnase avatuse ja liberaalsete reeglite ning soodsa maksupoliitikaga. Kõige selle tulemusena hakkas riiki tulvama rohkesti välisinvesteeringuid, mis tagasid 90. aastatel aastas stabiilse viieprotsendilise majanduskasvu.

Investeeringud, millest suur osa oli pärit USAst, lõid Iirimaal väga tugeva IT-tööstuse, ravimitööstuse ja Dublinis finantsteenuste keskuse. OECD andmeil olid ainuüksi USA firmad investeerinud 1994. aasta lõpuks Iirimaale 10 miljardit dollarit, mis teeb umbes 3000 dollarit inimese kohta.

Sellist USA kapitali sissevoolu ei olnud ei Kreekas ega Portugalis. Osa ökonomiste viitab seejuures asjaolule, et kuna paljud Iiri firmad kuuluvad väliskapitalile, läheb osa teenitud kasumist riigist välja ehk rahvuslik kogutoodang on SKTst umbes 12 väiksem. Seetõttu on iirlased väheke vaesemad, kui statistika järgi võiks arvata.

Kui Portugal 1986. aastal ELi astus, moodustas tema SKT inimese kohta 53 ELi keskmisest. Möödunud 17 aastaga on see kerkinud 22 protsenti, kusjuures esimese viie aastaga oli tõus üle kümne protsendi ning viimasel viiel aastal ainult 3,4.

Täpselt nagu Iirimaa, on ka Portugal saanud ohtralt abi ELi abifondidest. Paraku väidavad mitmed kriitilised ökonomistid, et Portugali puhul on suur rahavoog toonud pahatihti kasu asemel kahju.

Professor Pedro Pita-Barros toob selle kohta Economistis mõningaid näiteid. Osa abirahast läheb näiteks ehitus- ja koolitusfirmade projektidele, mis riigi seisukohalt ei ole prioriteetsed. Või siis võtab riik ise käsile teisejärgulisi infrastruktuuriobjekte, et ainult mitte abirahadest ilma jääda ning kuhu tal endal tuleb leida pool maksumusest niigi napist eelarvest. Või siis rajatakse abirahadega vaestesse piirkondadesse kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, milleks seal ei ole eeldusi ja mille asemel oleks hoopis otstarbekam arendada traditsioonilist tööstust.

Portugali hädaks on ka see, et palgad on kerkinud kiiremini kui tööviljakus, mis on osa sinna kolinud tööstusest jälle mujale viinud.

Kreeka majandust on 1981. aastal ELi ja eriti 2002. aastal rahaliitu astumine tublisti distsiplineerinud ja ergutanud. Traditsiooniliselt suur eelarvepuudujääk ja kõrge inflatsioon on saadud kontrolli alla majanduskasv küünib tublisti üle ELi keskmise. Kreeka majandusele on tulnud kasuks rohke fondide abi, mis suures osas on läinud ehitusse, muu hulgas olümpiamängude ettevalmistamisse. Aastail 2001-2006 on Kreekal kavas kulutada teedehitusele, lennuliikluse kontrollikeskuse jm suurejooneliste objektide rajamisele ei rohkem ega vähem kui 423 miljardit krooni. Samal ajal on investeeringud turismi, mis annab 15 riigi SKTst, üsna juhuslikud ja jagunevad piirkonniti väga ebaühtlaselt. Suurte bürokraatlike takistuste tõttu on välisinvesteeringudki sellesse sektorisse seni väiksed. Ka tuhanded väikefirmad pole suutnud oma konkurentsivõimet parandada ja lõpetavad tihti pankrotiga, mis hoiab töötuse kõrgel, 10protsendilisel tasemel.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki