Kõik sai alguse 17. detsembril 2003, kui täitus sada aastat lennundusest ning British Airways üllatas ühe päeva jooksul soodsa pakkumisega – tuhande euro eest ümber maailma algusega Riiast. Esmapilgul ei tekitanud see minus emotsioone, kuid kui sõber teatas, et tema läheb pooleks aastaks reisima, ja mindki kutsus, hakkas mõte palavikuliselt töötama. Nelja tunni pärast oli mu värisevas peos hunnik lennupileteid. Järgnevad kolm kuud, mis mind lahutasid esimesest lennusõidust, möödusid justkui unes – magamata ööd, vaktsineerimised, viisataotlused, reisimarsruudi paikapanemine, tööasjade lõpetamine, akadeemiline puhkus ülikoolist, vanemate rahustamine, rahaasjade korraldamine ja loetlematul hulgal pisiasju.

Vaata lisaks.

Esialgset plaani tuli korrigeerida, sest pärast esimest reisinädalat oli selge, et tahtsin liiga paljut. Kui esmane plaan oli minna Hongkongist Vietnami ja Laose kaudu Taisse, siis Hiina seletamatu sarm jättis meid sinna viisa kehtivuse viimase päevani ja Põhja-Taist loobusime üldse.

Hiinas oli omamoodi põnev suur keelebarjäär. Nii vajas rongipiletite ostmine kõvasti aega, sest läbi pisikese luugi tuli kassiirile kõigepealt näidata rongi märkivaid hieroglüüfe, siis magamisvagunit, soovitud sihtkohta, homset kuupäeva, õhtut, kahte piletit ja lõpuks uurida hinda. Sama kordus restoranis – tuli kas näidata näpuga mõnele toidule, kasutada reisijuhi vahel olevat väikest menüüd, viidata hiinakeelses tekstis hieroglüüfidele või siis kasutada selgeksõpitud väljendit “mida teie soovitaksite” ning selle peale naeratades aktiivselt pead noogutada. Ainukesed hieroglüüfid, mis selgeks said, asusid tualettruumide ustel.

Muudes riikides polnud asi nii hull – inglise keelt oskasid vähemalt need, kes turiste teenindades (loe: koorides) rikkaks üritasid saada. Lõuna-Ameerikas reisides oleksin muidugi võinud rohkem hispaania keelt osata kui need vähesed väljendid, mida 20tunnise lennusõidu jooksul õppisin. Teinekord piisas aga ka leidlikkusest, head näitlemisoskusest, kannatlikkusest ja sõbralikust naeratusest.

Ümberilmareisile ilma ühegi hotellibroneeringuta

Reisimarsruudi valikul olin täiesti vaba – ainsaks kitsenduseks lennukipiletid. Ühtegi ööbimiskoha broneeringut ma reisi jooksul ei teinud – kui esimeses hotellis polnud vaba tuba või oli pakutav liiga kallis, helistas hotelliperemees tihti läbi naabruses asuvad majutuskohad. Austraalias ööbisin valdavalt hostelite ühisruumides, kus tihti jagasin tuba 2–15 inimesega. Hostelites on kõik esmavajalik: söögitegemis- ja pesupesemisvõimalused, infoletid ja -stendid, televiisoritoad, raamatuvahetusriiulid, tillukesed basseinid, internetipunktid.

“Soodsaim ööbimiskoht oli dollariline romantiline elektrita bangalo Laoses, kus lisaks moskiitovõrguga kaetud voodile oli ka rõdu võrkkiige ja miniatuurse kirjutuslauaga.

Valdavalt ööbisin odavaimas privaatses konditsioneerita toas, mis enamasti maksis kuni viis dollarit. Kõige soodsam ööbimiskoht oli dollariline romantiline elektrita bangalo Laoses, kus oli lisaks moskiitovõrguga kaetud voodile ka rõdu võrkkiige ja miniatuurse kirjutuslauaga. Parim paik lugemiseks, päeviku kirjutamiseks ja lihtsalt mõtlemiseks. Mitu korda juhtus sedagi, et täiesti võõrad inimesed pakkusid öömaja, söötsid kõhu täis, tutvustasid vaatamisväärsusi ja lubasid kasutada kõiki oma kodu mugavusi. Võimalusel eelistasingi hotellidele kodumajutusi ja põnevaimad ööbimiskohad leidsid mind ise – näiteks korjas mind bussijaamast üles mõni nn ärarääkija. Turvalisusprobleemi polnud, raha, pass ja lennukipiletid olid mul alati endaga kaasas riiete alla peidetud vöökotis.

Edasi liikusin suhteliselt tempokalt – üle kolme öö ühes kohas ei maganud. Transpordiks enamasti buss, võimalusel ka rong. Pärast esimest ehmatavat säästukogemust Hiina üldvagunis eelistasin platskaarti ehk odavaimat magamisvagunit. Nimelt oli üldvagun suitsust nii sinine, et teist vaguni otsa polnud näha, lisaks ühtlaselt prahiga kaetud (suitsukonid, sihvkad, toidujäätmed, olmeprügi, lapsi pissitati otse põrandale) ning ühel pingil istus vähemalt viis inimest, pluss veel need, kes olid end sisse seadnud pingivahes ja vahekäigus.

Mõnikord oli transpordivahendiks lahtise kastiga veoauto, kus tuli kaheksa tundi kõval ja kitsal pingil istuda, vahel väike mikrobuss, kuhu topiti sisse 25 inimest, lisaks katusel sõitjad. Kui Hiina transpordikorraldus on ülitäpne ja bussid väljuvad plaani järgi, siis mitmes muus riigis algab sõit alles siis, kui on kohal piisav arv inimesi. Kõige mõttekam on minna bussijaama varahommikul, sest millalgi buss ikka väljub. Enne ärasõitu teeb buss linnas veel tavaliselt paar ringi, signaalitab ja korjab peale ka viimased reisihuvilised.

Kagu-Aasias pakutud narkootikumid jäid proovimata

Aja ja raha heaks kokkuhoiuvõimaluseks on ööbuss ja -rong. Hiinas on levinud naridega bussid, kuid suuremat kasvu eurooplasele võivad need olla ebamugavad. Austraalias seevastu ei sõida pärast päikseloojangut mitte keegi, see on teel hüppavate kukkurloomade tõttu äärmiselt ohtlik. Aasia põnevaid transpordivahendeid (velo- ja mootorrikðad, mototaksod jms) kasutasin harva, eelistasin palju jalgsi käia või ratta üürida.

Toitusin võimalikult odavalt ja ülimalt hästi. Turul ja tänavatoidurestoranides võtavad road silme eest kirjuks ning alati leidus proovimiseks oluliselt rohkem, kui süüa jõudsin. Harva priiskasin turistirestoranis või üleilmses hamburgeriketis. Suure vedelikukaotuse vältimiseks jõin kõvasti vett (mõni päev kuni kuus liitrit), vahetevahel õhtuti pärast päikeseloojangut ka odavat kohalikku õlut. Austraalias asendus see punase veiniga.

Koonusja kübaraga vietnamlanna Lõuna-Hiina mere rannas. Foto: Eneli Ivask

Narkootikumid jäid mul proovimata, kuigi Kagu-Aasias on pakkumine aktiivne ja varjamatu, turustamisega tegelevad nii vanad rahvariietes memmed kui koolieelikust lapsed. Laose kohalikust ingliskeelsest ajalehest lugesin suurt pealkirja, et ühes provintsis on ametlikult likvideeritud kõik oopiumipõllud.

Kui poole aasta jooksul juhtunud positiivsete sündmuste loetelu on lõputu, siis äparduste nimekiri lühike: õnneliku lõpuga mootorrattaõnnetus Vietnamis, paar korda oma ettevaatamatuse tõttu kõhutõbede käes vaevlemist Kagu-Aasias, Austraaliast USAsse jõudes kaheksa ajavööndi ületamisest tingitud nädala jagu unetuid öid ja mahamagatud päevi, sekeldused USA lennujaamades – kord polnud Los Angelese lennujaamas elektrit ja meid ei võetud vastu, teine kord jäin lennuki hilinemise tõttu maha järgmisest lennust. Lisaks varastati minult Guatemalas väike hulk sularaha ja kõik pangakaardid. Siis selgus, et Moneygrami kaudu raha saatmine ükskõik kuhu maailma otsa on ülimalt lihtne ja kiire, kuigi mitte odav. Kui näppamise avastasin, kulus vähem kui 15 tundi hetkeni, mil kohalik pangateller raha mulle üle leti kätte ulatas.

“Kui pool aastat on kõik minu asjad mahtunud 16 kilo kaaluvasse seljakotti, siis ei vaja ma ka kodumaal toatäit ilusaid asju.

Koduigatsust ma ümberilmareisi jooksul ei tundnud ja isegi kui meel oli mõnel õhtul natuke mõru, siis aitas voodisse minek – kõik ebameeldivad tunded jäid alati lõppevasse päeva.

Reisi alustasime kahekesi, kuid kuna kaaslase iseloom selgub tihtipeale alles reisil, jätsid lahkhelid ja erinev arusaam kokkulepetest mind pärast esimest kuud omapead. Kartsin seda, aga tegelikkus osutus oodatust palju meeldivamaks. Üksikul noorel naisterahval on turvaline ringi reisida – tuleb vaid riietuda viisakalt ja ise mitte sekeldusi otsida. Päris üksi oled reisil ainult siis, kui seda tõesti tahad – muul ajal ümbritsevad sind alati teised rändurid ja sõbralikud kohalikud.

Seljakotireis muudab ränduri vähenõudlikuks

Ühelt poolt on ümberilmareisile kulunud ligi sada tuhat krooni väga suur raha. Teiselt poolt aga kaaluvad kuue kuuga saadud kogemused, tuhanded fotod ja mäletusi täis kaustikud reisiraha kindlasti üles. Pealegi muudab selline elu vähenõudlikumaks: kui pool aastat on kõik minu asjad mahtunud 16 kilo kaaluvasse seljakotti, siis ei vaja ma ka kodumaal toatäit ilusaid asju. Reisimine on lihtsamast lihtsam – on vaja ainult tahet, head reisijuhti ja natuke raha. Muud ei miskit.

Saada SMSigaSaada e-postigaTrüki