Presidendi kõne (täistekst, osa4)

Inno Tähismaa 26. veebruar 2001, 08:21

Mu armsad kaasmaalased, täna hommikul nägite Vabaduse platsil Eesti kaitseväe mehist paraadi, mida juhatas kontradmiral Tarmo Kõuts. Riigikaitse algab kaitseväest. Eesti suudab üles ehitada sellise kaitseväe, mis sisendab kodanikesse kindlustunde ja meie sõpradesse usalduse.

Põhiseaduse paragrahv 126 sätestab, et Eesti Kaitseväe korralduse määrab seadus. Sellist seadust ei ole Riigikogu poolt seniajani vastu võetud, isegi mitte alustatud. On lubamatu, et Eesti poliitikud on pea kümme aastat eiranud Põhiseaduse ja rahva tahet näha Kaitseväe korralduse alused ette ühes seaduses, mis sätestaks selged nõuded kaitseväe ülesehitamisele, rahastamisele, tsiviilkontrollile ning põhiseaduslike institutsioonide ja riigiasutuste pädevuse jaotusele kaitseväe küsimustes.

Kahjuks peetakse veel käesoleval ajal põhiseadusest olulisemaks üksikute poliitikute hetkenägemusi riigikaitsest. Selle nimel tehakse seadusi ümber ja antakse välja poliitilisi lubadusi. Uue rahuaja riigikaitse seaduse eelnõu menetlemine on selle kurvaks näiteks. Leian, et koos seadusega, mis sätestab kuidas kaitsevägi peab tegutsema, tuleb vastu võtta seadus selle kohta, kes või mis kaitsevägi üldse on. Teie loal lähen taas hetkeks tulevikku. Eesti Vabariik ei ole presidentaalne riik. Seetõttu ei saa kaitseväe korraldus mitte mingil juhul tipneda Vabariigi Presidendiga, vaatamata sellele, et põhiseaduse paragrahv 127 kohaselt on president riigikaitse kõrgeim juht. Eesti president ei juhi kaitseväge. Riigikaitse juhtimine on tunduvalt laiem, kui kaitseväe juhtimine. Kaitseväge peavad juhtima sõjaväelased, mitte ametnikud või poliitikud. Demokraatia tagamiseks peab tsiviilvõim teostama tsiviilkontrolli kaitseväe üle, kuid kontroll ei tähenda juhtimist.

Teisalt, kaitsevägi on täidesaatva riigivõimu organisatsiooni üks osa. Kaitsevägi ei ole tavaline valitsusasutus, millele saaks laiendada meie riigikorraldusest juba tuttavat õiguslikku regulatsiooni. Kaitsevägi teostab täidesaatvat riigivõimu sõja korral ning ainult erandjuhtudel rahu ajal. Ühegi teise riigiorgani pädevus ei erine nii suures ulatuses rahu- ja sõjaajal ning ükski teine riigiorgan ei põhine sõjaväelisel korrastatusel. Samuti ei ole ühegi teise riigiorgani käes niivõrd ulatuslikult relvi. Kaitseväe erilisuse tõttu ongi rahvas põhiseadust vastu võttes näinud ette kohustuse riigile sätestada kaitseväe korraldus eraldi seaduses.

Kallid sõbrad juba algavad vaidlused järgmise, 2002 aasta riigieelarve üle. Aasta 2002 on ühtlasi uue NATO tippkohtumise aasta. Meie partnerid ootavad meilt selgelt sõnumit sellest, et me suudame anda oma panust ühisesse Euroopa kaitsesse. Seetõttu kutsun meie poliitilisi erakondi üle saama kõikvõimalikest erimeelsustest ja tõstma kaitsekulutusi 2 protsendini meie rahvuslikust koguproduktist. Ärme unusta oma eelkäijate vigu enne Eesti okupeerimist, hoolitseme oma riigikaitse ja riigi julgeoleku eest!

Tahaksin rõhutada veel kahte momenti. Esiteks, NATO tippkohtumiseni on jäänud aasta ja loetud kuud, ning kõik ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, samuti kõik teised Eesti riigiametnikud peavad tegema kõik endast oleneva, et Eesti kaitsevägi oleks valmis NATOsse astuma. See on nii poliitiline kui sõjaväeline suunis, mis vajab täpset täitmist ja sihtimist.

Teiseks, tahaksin toetada kontradmiral Kõutsi tänast mõtet, et väikeses Eesti armees ei ole kohta keskpärasusel ja hallusel. Me peame olema targemad ja kavalamad kui meie vastane, kes on meist kindlasti tugevam. Seetõttu tahaksin pöörata erilist tähelepanu ohvitseride haridusele, kuid ka selle hariduse reaalsele ärakasutamisele Eesti kaitseväes. Ohvitseride rotatsioon, liikumine eri ametikohtade vahel, võimaldab meil kõige paremini ära kasutada seda kõige väärtuslikumat, mis meil on: inimesi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 00:00
Otsi:

Ava täpsem otsing