Res Publica poistebändi tõus ja häving

23. oktoober 2006, 09:52

Neli uljast ja end äraostmatuteks nimetanud
noorpoliitikut said võimule lahutamatute sõpradena. Praegu ollakse tülis ja
naljalt ühe laua taha ei istuta, kirjutas SL Õhtulehes Urmo Soonvald.

2003. aasta riigikogu valimiste eel loodeti, et Res Publica (RP) äraostmatud lõpetavad Eesti poliitikas valetamise, varastamise ja sahkerdamise.

Eelkõige olid lootused seotud nelja noorhärraga, keda kampaaniameister Kaur Hanson nimetas äraostmatuteks. Valimisplakatitelt vaatasid vastu Taavi Veskimägi, Indrek Raudne, Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher.

Nad ei naeratanud kunagi. Nad käitusid noorte vanainimestena. Neil polnud eraelu. Nad käisid aasta läbi ülikonnaga. Ja põhiline – nad polnud sõbrad vaid valimiskampaania ajal, nad olid ka tegelikult lahutamatud sõbrad.

Aasta oli siis 2003 ja tee võimule lahti. Võim muutis sõbrad vaenlasteks, ideaalid purunesid tuhandeks killuks.

Juba RP loomise ajal tekkisid leerid – pereinimesed ja vallalised. Kiisleril oli kaks last ja ta ei tahtnud hilisõhtutel ja nädalavahetustel poliitikast rääkida. Veskimägi eelistas nädalavahetusi veeta kodupaigas Eidaperes.

Äraostmatute sõprus hakkas kiiva kiskuma 2004. aasta lõpul, kui RPs käisid tulised vaidlused, mis tingimustel ühineda Reformierakonnaga. Veskimägi lükati kõrvale, sest ta soovis ainsana RP päästmise nimel teha reformiga kompromisse.

Veskimäe suurimaks vaenlaseks sai peaminister Parts, kelle taga olid Vaher ja Raudne. Reinsalu (Vaheri lapsepõlvesõber – U. S.) püüdis mõlema poolega hästi läbi saada, kaldudes hinges pigem Veskimäe poole.

2004. aastal räägiti koguni, et RP tahab Veskimäest peaministri teha, sest ta on rahvale positiivsem ja arusaadavam kui närviline Parts.

Paljudele olid šokeerivad nende kismad haldusreformi, riigieelarve kulutamise ja riskikapitalifondi loomise üle.

Õli valas tulle välisminister Kristiina Ojulandi vabastamine, millest Veskimägi kui mõjukas RP liige sai teada alles pärast otsuse langetamist.

Veskimägi mõistis, et ta on RP tuumikust kõrvale lükatud ja pärast Ojulandi vallandamist on ühinemine Reformierakonnaga välistatud.

Enam ei läinud palju aega ja Partsi valitsus lagunes, sest koalitsioonipartnerid süüdistasid Vaherit stalinlikus kvoodipoliitikas.

2004. aastal valiti uueks RP juhiks Veskimägi ja ebapopulaarsel Partsil soovitati lihtsalt vagusi olla.

Veskimäge toetasid Reinsalu ja Lumi, teised äraostmatud töötasid vahendeid valimata Veskimäe vastu ja alustasid ühinemisjutte Isamaaliiduga.

Esimesest ühinemisest ei tulnud midagi välja, sest partejuht Veskimägi oli vastu.

«Kui uuesti prooviti ja ühinemine muutus reaalseks, oli kahele äraostmatute leerile taas antud kaklemise põhjus,» muigavad kunagised isamaaliitlased. «Nad on ikka nii tülis, et iga ajend kasutatakse ära.»

Taas ei hoitud üksteist mustates kokku ei sõnu ega värve, kuni äärmiselt alalhoidlik ja kõikidega sõber Reinsalu otsustas toetada Laari ja päästis erakondade ühinemise.

Palts ja Parts on peamised kulisside taga Veskimäe vastu töötajad, neid kütavad üles Vaher ja Raudne.

Väidetavalt on nii mõnigi soovinud Veskimäe parteist väljaviskamist. «Urmas asus Laari toetama, et päästa ühinemine. Taavi ja Urmas on jätkuvalt samal poolel, aga nad on väga meediaosavad,» kinnitatakse ühinevast erakonnast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. October 2006, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing