Uus seadus muudab planeerimise selgemaks

Uue seaduse loomist alustati juba 2008. aastal, mil justiitsminister moodustas ehitus- ja planeerimisõiguse korrastamise kodifitseerimiskomisjoni, kuhu kuulusid justiitsministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning siseministeeriumi esindajad.

Sarnaselt hetkel kehtiva seadusega  toimub ruumiline planeerimine edaspidi läbi nelja tasandi: üleriigiline planeering, maakonnaplaneering, kohaliku omavalitsuse üldplaneering ning detailplaneering. Kõige nähtavam muutus on toimunud seaduse struktuuris – erinevalt senisest on iga planeeringuliigi menetlusnõuded sätestatud eraldi peatükis, mis lihtsustab arusaamist, millised nõuded konkreetse planeeringu puhul kehtivad. Täpsemalt on defineeritud ka sagedamini esinevaid põhimõisteid, mille definitsioonid erinevates seadustes varasemalt üksteisest erinesid.

Selgemalt on välja toodud planeerimise põhimõtted ning esikohale on seatud elukeskkonna parendamise põhimõte.

Uues seaduses pööratakse ka palju tähelepanu avalikkuse kaasamisele. Muuhulgas on  uue seaduseelnõu järgi kohustuslik kõigi planeeringute kajastamine planeeringute infosüsteemis, mis peab valmima seaduse jõustumise hetkeks. See omakorda võimaldab täita avalikkuse teavitamise nõuet.

Justiitsminister Hanno Pevkur sõnas eelnõud tutvustades, et kui praegu käib arhitekt või inimene ise omavalitsuses ehitusprojektile kooskõlastusi küsimas, siis nüüd pannakse kogu protsess selgesse raami ning iga inimene saab jälgida, mis järgus tema menetlus on.

Üleriigilisest planeeringust rääkides on kõige olulisemaks muudatuseks selle ulatus. Kui kehtiv seadus lubab sellise planeeringuga hõlmata üksnes riigi territooriumi, siis eelnõu kohaselt võib see katta ka majandusvööndit ehk vee-ala väljaspool riigi territooriumi. Maakonnaplaneeringu ülesandeid on täpsustatud ning nende hulka ka üht-teist lisatud. Ka üldplaneeringu täpsemate ülesannete loetelu on kehtiva seadusega võrreldes oluliselt pikem.

Tulevikus eristatakse vaba ehitustegevust ning teavitamis- ja loakohustuslikku ehitustegevust. Kõige lihtsama ehk vaba ehitustegevuse puhul tuleb lihtsalt järgida ehitusseadustiku põhimõtteid – et tegevus ei kujutaks ohtu inimestele, varale ega keskkonnale – ja muid nõudmisi ei esitata. Teavitamiskohustuslike ehitiste puhul tuleb omavalitsust ehitisregistri kaudu teavitada, et inimesel on soov ehitama asuda. Nii võib väiksemaid hooneid – kuure, abihooneid, koerakuute  – ehitada teatise alusel. Seevastu keerukate ja suurte ehitiste puhul ehk loakohustusega ehitustegevuse korral, pädevusnõudeid karmistatakse.

Detailplaneeringutest rääkides on üheks oluliseks muudatuseks, et nende koostamine oleks kohustuslik ka olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks, samas kui kehtiva planeerimisseaduse kohaselt on detailplaneering kohustuslik üksnes hoonete püstitamise või maa-ala kruntideks jaotamise korral. Teise muudatusena võib välja tuua ehitustegevuse lihtsustumise: kui praegu peab olemasolevasse eramurajooni uue elamu ehitamiseks koostama ka täiesti uue detailplaneeringu, siis uue planeerimisseaduse eelnõu kohaselt saaks olemasolevate majade vahele üksikelamu ehitada detailplaneeringuta. Selleks on  vaja ainult naabrite nõusolekut ning järgida tuleb piirkonna hoonestuslaadi ja üldplaneeringut.

Olemasoleva detailplaneeringu muutmiseks luuakse aga reeglid, mille abil saab seda paindlikult täiendada. Detailplaneeringuta saaks maja ka laiendada, kui laiendus jääb alla ühe kolmandiku maja mahust. "Sellised muudatused annavad inimestele majaehitusel paindlikumad võimalused ja aitavad muu hulgas muuta maju energia- ja keskkonnasäästlikumaks, näiteks paigaldada hoonele päikesepaneele või renoveerida maja soojustamise käigus ka fassaadi," selgitas justiitsminister. Ka sätestatakse tulevikuks nõue, et ühegi detailplaneeringu menetlemise tähtaeg ei tohi ületada kolme aastat.

Lisaks võib uue eelnõu kohaselt detailplaneeringu tunnistada kehtetuks juhul, kui selle kehtestamisest on möödunud rohkem kui viis aastat ning detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Detailplaneeringu võib tunnistada kehtetuks ka juhul, kui kohalik omavalitsus või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Täpsustatud on ka varasemate planeeringute muutmise võimalusi, mis praktikas on palju probleeme tekitanud.

Justiitsminister tõi uuest seadusest rääkides välja, et tugevamaks muutub kontroll juba valminud ehitiste üle. “Edaspidi  muutub tõhusamaks tehnilise järelevalve inspektsiooni teostatav järelevalve, ametnikud saavad selgemad volitused hoone ohutuse kontrollimiseks. See tähendab, et hoonete ohutuse arvelt allahindlust ei tehta,“ märkis Pevkur.

Täiesti uute planeeringuliikidena on eelnõusse sisse toodud riigi eriplaneering ja kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Riigi eriplaneering võimaldab riigile olulisi objekte planeerida lihtsustatud menetluses. Kui näiteks Rail Balticu puhul tuleb praeguse seaduse järgi algatada planeering eraldi igas maakonnas ja sealt edasi omavalitsustes, uue seaduse kohaselt kasutataks sel juhul riigi eriplaneeringut, mille korraldab üks menetleja maakonnaüleselt. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostatakse olulise ruumilise mõjuga ehitiste püstitamiseks, mille hulka kuuluvad näiteks prügilad, meresadamad või elektrijaamad. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu erisus võrreldes tavalise planeeringuga on plaanitava objekti asukohtade eelvaliku kohustuslikkus.

Planeerimisseaduse eelnõu on pikalt viimistletud, selle muudatused ning täpsustused on planeerimispraktika parandamiseks ekspertide hinnangul vajalikud. Erinevate isikute rollid on senisest selgemalt määratletud, menetlusnõuded täpsemad ja lihtsustatud. Kogu ehitusvaldkonda reguleeriv seadus muudab järelevalve ehitustegevuse üle senisest tugevamaks, vähendades samas ehitusprojekti esitamise ja kooskõlastamisega seotud bürokraatiat.