Muusikakirega kultuurisaadik David O’Brock juhib haruldast äri

Kohtume David O’Brockiga Molycorp Silmeti kontoris Sillamäel jaanuari lõpus, kui on veel sügav talv. Kontoris pakutakse kohvi, David ise joob aga suurest, Mendelejevi tabeliga kaetud kruusist teed. Ta ütleb, et eelistabki pigem teed juua. Kruusi, millel on keemilised elemendid, kinkis O’Brockile abikaasa, et ta saaks selgeks teema, millega oma igapäevatöös kokku puutub, kirjutab 21. märtsil ilmuv Äripäeva ajakiri Gentleman.

Oma töösse suhtub O’Brock tõsiselt. Kaheksa aasta jooksul Molycorp Silmetis on ta ära õppinud eesti ja vene keele, vähemalt sellisel määral, et saab tehases igaühega vabalt suhelda. Keemiat õpib ta siiani. Oma ettevõttest, töötajatest ja kogukonnast hoolib ta väga palju. Lausa nii palju, et lükkas tagasi võimaluse asuda Molycorpi korporatsiooni müügidirektoriks. Ta leidis, et on grupile kõige kasulikum just siis, kui hoiab Sillamäe tehasel silma peal.

Tundmatuna Sillamäele ettevõtte juhiks. Kui O’Brock 1999. aastal Silmetisse kutsuti, oli algus raske. Tema uuenduslikke ideid ettevõtte müügi parandamiseks ei tahetud kuulda võtta. Kahe aastaga suutis ta end tõestada ja kui teda 2001. aastal Viru Keemia Gruppi kutsuti, läks ta Silmetist rahuliku südamega, sest ettevõttel läks hästi. Kuus aastat hiljem oli ta Silmetis tagasi, olukord oli läinud taas keeruliseks.2010. aastal hakkas ettevõtte tollane omanik Tiit Vähi otsima uut strateegilist investorit. O’Brocki abiga leiti neli firmat, kellest Vähi otsustas ameeriklaste Molycorpi kasuks. Kuigi ostuhuviliste seas oli ka finantsinvestoreid, kellelt oleks rohkem raha tulnud, ei olnud Vähi nende kaasamisega nõus. “Ta ei pannud oma higi ja verd kümme aastat siia selleks, et firma oleks paari aasta pärast pankrotis,” selgitab O’Brock Vähi otsust.Nelja kuuga sai tehing Molycorpiga tehtud, kuid kaks nädalat enne allkirjastamist otsustas Silmeti üks osanik Austrias, et tahab samuti oma osaluse Molycorpile müüa. Algasid uued kõnelused, mis olid O’Brocki jaoks üsna pingelised.“Mina ei uskunud, kuni olin juristide kabinetis ja kõik osapooled olid seal alla kirjutamas, et see juhtub. Ja see toimus esimesel aprillil,” naerab O’Brock ja jätkab läbi naeru: “Märtsi viimasel päeval ma mõtlesin küll, et päris hea nali tuleb homme, kui ma olen seal kabinetis üksi ja nad helistavad ja ütlevad mulle, et “aprill!”.” Nii aga ei juhtunud ja David O’Brockist sai 2011. aasta 1. aprillil Molycorp Silmeti juht.

Eestis töötajaile narkoteste ei tehta. Esimene aasta nii-öelda uues ettevõttes oli keeruline, O’Brock meenutab, et töötas end sel ajal sisuliselt diplomaadiks kolme kultuuri vahel. “Ameeriklased ei saanud näiteks aru, miks ei tohi Eestis nõuda, et inimesed teeksid enne tööleminekut narkotesti. Pidin neile selgitama, et siin lihtsalt ei tohi nii teha.” Ta räägib, et Ameerikas on see tavaline, et töötajatele tehakse juhuslikke teste nagu sportlastelegi.“Tuligi neile selgitada, et see, mida inimene teeb kodus, ei ole tööl nende asi, kuni nad ei ole tööle tulles millegi mõju all. Siin Ida-Virumaal on suurim probleem alkohol. Kui inimene on tööle tulles joobes, siis on see ohtlik mitte ainult neile, vaid ka… (otsib õiget eestikeelset sõna, ütleb vene keeles ‘sotrudniki’) töökaaslastele.”Samas tõdeb ta, et tegelikult on vene ja ameerika kultuur paljuski sarnased. Mõlemad on suurriigid, eneseuhkus on ka päris suur ja tuleb osata inimesi töötegemisel nii mõjutada, et nad tunneksid end hästi, kui nad oma tööd teevad.

Tööreisid hea võimalus kultuure uurida. Kahetsusega tunnistab David, et ei jõua väga palju trenni teha. Ainsad vabad hetked selleks on tööreisidel, kus võib tekkida hommikul hotellis aega käia jõusaalis või teha linnas pikem jalutuskäik. Kuigi ka tööreisidel pole tal eriti palju vaba aega. Ta toob näiteks Aasia kliendid, kes alati planeerivad kõik seal veedetud päevad hommikust õhtuni ära.Reisida Davidile meeldib. Ta naudib uute kultuuride tundmaõppimist, sest see on väga oluline osa müügitööst ja samal ajal väga hariv. “Mulle meeldib uurida nende religiooni, ajalugu… Seda on väga huvitav vaadata, kuidas kõik on kuidagi seotud. Näiteks ma olin Ukrainas ühes vanas mungakloostris. Uurisin põnevusega sealsete ikoonide sümbolismi, sest vanasti tähendas iga asi midagi. Kui vaadata neid maalinguid seal, ja siis käia ringi Aasias, näed täpselt samu sümboleid näiteks budismis. Aga budism on ju palju vanem kui kristlus – kust see seotus tuli? Seda on minu jaoks väga huvitav uurida.”O’Brocki nõrkus kultuuride tundmaõppimise vastu tähendab ka seda, et tema pikaaegsetel äripartneritel on suur väljakutse teda igal külaskäigul millegi uue ja huvitavaga üllatada.

Kalleim hobi – perega ajaveetmine. Eestis olles veedab David võimalikult palju aega oma perega. Ta peabki oma suurimaks hobiks perega reisimist ja ajaveetmist, kuna on aegu, mil ta saab seda vähe teha. Tal on laste Teele ja Toomasega kokkulepe, et igal aastal veedavad nad sügisese koolivaheaja just nende valitud sihtpunktis. Viimati käisid nad koos perega Neitsi­saartel sukeldumas.“Sukeldumine mulle meeldib, see on nagu lendamine. Kui ma seda õppisin, sukeldusin ilma varustuseta ja sain nii vähe vee all olla, et ma ei kaifinud seda. Aga nüüd, kui ma saan peaaegu tund aega olla vee all korraga, siis ma olen nagu lind – lihtsalt lendan vee all… Väga mõnus!” ütleb ta õhates.Sukeldumas on ta käinud ka Eestis ja peab seda sama huvitavaks kui soojal maal sukeldumist. “Küsimus on selles, mida sa tahad vaadata. Looduses ei ole ka eriti midagi näha, kui sa just ei otsi seda. Sa võid metsa minna ja vaadata, et noh… puud! Aga kui sa istud, kuulad ja vaatad ümberringi, lased energiaid ligi… see on tähtis.” Mets ja loodus meeldivad Davidile väga, neid naudib ta perega suvekodus Eismal, kus nad veedavad terve suvise koolivaheaja ja vahel nädalavahetusi sügiselgi, kui on ilusad ilmad.Perega meeldib tal ka teatris käia ja ta on tõeline Eesti teatri fänn. Lemmiknäitlejat O’Brock nimetada ei soovi, aga kiidab väga Tallinna Linnateatrit. Samas on ta nõutu, sest sinna on väga raske pileteid saada. “Ma ei tea, mida ma pean tegema, et saaks normaalseid pileteid,” räägib ta üsna frustreerunult. “Mõnikord on nii, et naine on kodus arvuti taga, mina olen näiteks Statoilis ja ootan, kuni müük algab ja ikka me saame ainult pooled piletid, mida tahame.”

Ohiost Eesti metsa seeni õppima. Davidi lapsepõlvekodu on USAs Ohios, kus tal on nii-öelda teine pere: tema vanemad, õed ja vend. Vanematel käib ta külas umbes neli korda aastas, kui on sealkandis ärireisidel. Selgub, et pikemate Ameerika-reiside puhul tuleb ettevõttele odavam, kui ta sõidab koju, magab oma vanas voodis ja sööb ema tehtud toitu, selle asemel et veeta see aeg hotellis.Tema vanemad käivad ka Eestis, umbes iga viie aasta tagant. “Ilmselt lendavad lennukid ainult iga viie aasta tagant siiapoole,” naljatleb David. Tema sõnul vanematele alguses Eestis väga ei meeldinud, kuid nüüd on nad neid külaskäike iga korraga järjest rohkem nautima hakanud.“Loomulikult nad tulevad siia eriti lastelaste pärast, aga neile meeldib ka kokkupuude siinse loodusega. Tavaliselt oleme meie suvekodus Eismal. Seal nad käivad lastega metsas ja lapsed õpetavad neile, milliseid seeni võib süüa, milliseid ei või.”

Kolmas suguvõsa. Need on perekonnad, kelle juures David veetis oma esimesed kuus kuud Eestis, kui tuli siia 1994. aastal noorteorganisatsiooni 4H vahetusprogrammi raames. “Olin just lõpetanud ülikooli ja mõtlesin, et tahaksin Lõuna-Ameerikas käia. Aga programmidirektor küsis, kas ma olen nõus hoopis Eestisse minema. Nad ei olnud tookord kuigi kindlad, kuidas olukord on seal Sovetskii Sojuzis (Nõukogude Liidus – toim). Kuna mul oli kogemusi vahetusprogrammidega, sest olin aasta Austraalias vahetusõpilaseks, olin absoluutselt nõus ja nii ma siia esimest korda sattusingi,” meenutab ta.Juba siis hakkas ta eesti keelt õppima, aktiivselt püüdis ta iga päev kümme sõna selgeks saada. Suureks abiks oli selles ka esimese külalispere kolmeaastane laps. “Ma lugesin talle unejutte, sest tuli välja, et täishäälikud a-e-i-o-u hääldatakse nagu hispaania keeles, mida ma oskasin. Tema parandas mind, kui ma ütlesin midagi valesti, sest ta teadis kõiki neid lugusid peast,” räägib O’Brock keeleõpingute algusaegadest.Kõikide võõrustavate peredega sai David väga hästi läbi ja omavahel hoiavad nad kontakti siiani. Rõuge perega kohtutakse vähemalt kord aastas, Otepää perega mitu korda aastas, iga kord, kui ta käib Pühajärvel. Kihelkonnas oleva perega on kokkupuude küll harvem, aga viimase, Rakvere perega puutub ta kokku iga päev, sest just sealt leidis ta oma abikaasa.

Oma USA perest on David ainus, kes tegeleb muusikaga. “Kooris ma ei laula, väike jämmimine on palju põnevam.” Selline väike jämmimine toimus jaanuaris Sillamäel, kuhu kutsusid Davidi muusik Toivo Hunt koos Lembit Saarsalu ja Vladimir Võssotskiga. Džässkontserdile tahtsid nad laulma just O’Brocki, sest olid kursis tema seniste etteastetega koos Kukerpillidega.Esinemist nende meestega meenutab O’Brock senini kerge värinaga, sest saadud kogemus andis talle tugeva adrenaliiniannuse. “Kui ma enne kontserti küsisin, millal proovi teeme, oli vastus, et me oleme džässimehed, me ei tee selliseid asju. Siis tuligi leppida, et proov on siis, kui oled laval,” naerab ta. “See on üks minu hiljutisi suurimaid väljakutseid. Ma hoiatasin publikut, kui hakkasin laulma, et võib juhtuda, et meil läheb midagi metsa. Ja noh… läkski,” sõnab ta naerdes.Kontserti kirjeldades läheb David tõeliselt põlema ning hakkab salapäraselt ja ennastunustavalt selgitama: “Ma tundsin ühe laulu ajal, et olin nagu vihmametsas ja muusika lihtsalt sadas mu peale… ja ma unustasin laulda!” Meenutus ajab ta naerma, kuid tõsinedes tõdeb ta, et see oli väga mõnus ja tema käed värisevad praegugi, kui sellele mõtleb.“Mõned inimesed sõidavad väga kiiresti või hüppavad lennukist välja, et adrenaliin hakkaks voolama. See paneb minu südame kiiremini põksuma, et on võimalus suure hulga inimeste ees fantastiliselt ebaõnnestuda,” räägib David, miks talle meeldib muusikat teha ja esineda.Küsimusele, millist muusikat ta ise naudib, jääb ta esialgu vastuse võlgu, märkides, et naudib kõike. Oma kohaliku lemmikuna nimetab ta Mihkel Rauda. Mr Lawrence oli Davidi esimene lemmikbänd Eestis.

Suure osa ajast veedab David ratastel. Kodu on tal Rakveres, töökoht Sillamäel, lisaks tuleb palju ette pealinna vahet sõitmist. Tema kaks aastat vana Audi A6 on läbi sõitnud ligi 130 000 kilomeetrit, kusjuures selle aja jooksul on ta olnud seitse kuud Eestist ära.Roolis olekut kasutab ta enamasti selleks, et teha konverentsikõnesid Ameerikasse Molycorpi peakontorisse. Nii möödub kodutee kiiresti. Pimedal ajal aga valmistavad talle muret tee ääres kõndivad helkurita inimesed, kellest mõni on olnud ka alkoholijoobes ega saa aru, et on tuikunud sõiduteele. Sellisteks puhkudeks on tal autosse varutud hulk helkureid, mida ta vajadusel hilistele jalutajatele jagab.Sellisest käitumisest ollakse enamasti jahmunud, kuid helkurit keegi tagasi lükanud ei ole. O’Brock räägib, et teeb seda eelkõige inimese enda ja teiste autojuhtide huvides.

 

Saun. Üks esimesi lemmikasju Eesti juures oli Davi­di jaoks saun. Esimene saunaskäik toimuski juba 1994. aastal Otepääl koos Jaak Uudmäe ja tollase Otepää linnapeaga. Saun hakkas talle kohe meeldima ja praegu püüab ta Eestis olles vähemalt korra nädalas saunas käia.Koolisüsteem. David naudib seda, et Eesti koolides ei ole sellist kastisüsteemi nagu Ameerikas, kus ühte klikki kuuluvad õpilased suhtlevad ainult omavahel ega käi läbi teiste sotsiaalsete gruppidega. Rakvere Reaalgümnaasiumi hoolekogu liikme ja lapsevanemana näeb ta, et siinne õpilaste vaheline suhtlus koolides on selline nagu ta olema peakski – kõik saavad kõigiga läbi.Loodus. Seoses kooliga kiidab ta ka seda, et Eestis saab lapse suve alguses metsa saata ja ta saaks seal vajadusel üksi terve suve hakkama ilma nälga jäämata, sest mets on täis erinevaid söögisaadusi, mida lapsed väiksest peale tunnevad. “Mul on nii hea meel, et mu lapsed saavad siin üles kasvada,” ütleb ta.

1999. aastal kutsus Silmeti tollane direktor Jüri Kusla­puu David O’Brocki ettevõttesse tööle. David meenutab:“Ma mäletan, et siin räägiti sellist nalja tol ajal, kuna siin olid direktorid pidevalt vahetunud: direktor tuleb Silmetisse tööle ja kolm ümbrikut on laua peal koos kirjaga endiselt direktorilt, et kui on häda, siis tee ümbrik lahti. Uus direktor hakkab tööle ja mingi aeg hakkavad jamad, millest ei saa üle ega ümber, ja ta teeb esimese ümbriku lahti. Seal on kirjas, et süüdista turgu. Selge, süüdistab. Natuke läheb olukord paremaks, mõne aja pärast hakkavad jälle probleemid. Teeb teise ümbriku lahti ja seal on kirjas, et süüdista tootmist. Hea mõte, süüdistab tootmist. Ei lähe väga kaua aega mööda, kui kasvab jälle kõik üle pea ja ta teeb kolmanda ümbriku lahti. Seal on kirjas: tee nüüd kolm uut ümbrikut.”

2012. aastal sai O’Brock ametikõrgendust – temast sai Molycorpi muldmetalli oksiidide ja kemikaalide müügidirektor, millega tuli tema vastutusse ligi 40% tol ajal üle miljardi dollari suuruse turuväärtusega USA börsifirma kogumüügist. Sellel kohal ta aga enam ei ole, sest ühel hetkel teatati peakontorist, et töökohal jätkamiseks peaks ta kolima Denverisse. Kuigi tema pere oli valmis selle muutuse kaasa tegema, leidis O’Brock, et teda on Silla­mäel rohkem vaja.“Otsustasin, et ma ei ole nõus veel sellelt kohalt lahkuma. See ei ole õige aeg. Ma arvan, et minu kõige väärtuslikum koht grupis on siin kohapeal, kus ma juhin tehast ja vaatan, kuhu me edasi läheme. Ma ei kujuta ette, et nad paneks minu asemel mingi teise ameeriklase või mõne kohaliku, kes võib-olla ei oska ameeriklastega õigesti suhelda. See teeks ainult halba. Kas mu otsus oli hea või halb – eks paistab.”

Poliitikast O’Brock rääkida ei taha, sest talle ei meeldi, et ta ei saa Ameerika kodakondsena võtta lisaks ka Eesti kodakondsust. Talle on oluline panustada võimalikult palju oma kogukonda. Praegu teeb ta seda Rakveres kooli hoolekogu esimehena ja Sillamäel kohaliku elu igakülgse toetamisega. Ometi arvab ta, et saaks teha palju rohkem, kui tal oleks võimalus kandideerida kohalikku omavalitsusse.“Sillamäel olen kultuurimaja nõukogus, tegelen linnamuuseumiga ja Rakveres tahaksin ka rohkem anda kui ainult hoolekogu tööga. Ma näen, et saan pärismuutusi teha ainult siis, kui olen volikogus, aga sinna ma ei saa, kui mul ei ole Eesti passi. Ma ei ole nõus rikkuma oma peresuhteid sellega, et loobun Ameerika kodakondsusest, sest ameeriklased on lihtsalt niimoodi, et kui sa ütled USA passi üles, siis on vsjo, sa ei ole enam keegi. Sa oled reetnud oma sünnimaa.”

SÕBRAD DAVIDIST

Naš David Ike Volkov, Kukerpillide lauljaMa tean Davidit võrdlemisi kaua ja mind suutis ta üllatada Sillamäel, kus ta rääkis kohalike inimestega enam-vähem venekeeles. Kui vene inimesed suhtuvad ülemustesse üldiselt aukartusega, siis tema puhul oli aukartus segatud lugupidamise, sõpruse ja meeletu poolehoiuga. “Naš David, naš David (meie David – toim),” olid kõik uhked.Ta on äärmiselt avatud, sõbralik, kompetentne ja töökas. Kui ta midagi kätte võtab, siis ta teeb endale asja selgeks. Näiteks kui hakkasime plaati tegema, siis tal plaadistamise ja mikrofoni laulmise kogemust ei olnud. Ta ütles, et kui ta Jaapanisse lendas, kuulas 170 korda ühte lugu, et endale asi selgeks teha. Ta kasutab oma ressursse väga säästlikult.

Tõi Silmetisse uue vaatenurga Tiit Vähi, Molycorp Silmeti nõukogu liigeKui mina Silmetiga ühinesin, oli David juba seal. Ta tõi Silmetisse uue vaatenurga. Ta tahtis teha rohkem ja teistmoodi, kui teised olid teinud. Nõukogude ettevõtted olid olnud tootmisettevõtted, mitte müügiettevõtted. Silmet sattus turumajandusse ja Davidilt tuli uus turumajanduslik müügidoktriin, et absoluutselt kõik peavad tegelema müügiga, vastasel juhul müüki ei toimu.Inimsuhetes oli sama suur uuendus kutsuda inimesi eesnime järgi. See tekitas ühtsustunde. Silmet muutus maailma ettevõtteks.Ma arvan, et Molycorpiga läbirääkimistel tuli ärikeeleliselt kasuks see, et Silmeti juhatuse esimees oli David. Ameeriklased nägid, et oo, siin on peadirektor Ameerika kodanik! Asi muutus nende jaoks tunduvalt arusaadavamaks.Minu kohta on kuuldus, et ma ei saa kellegagi läbi, aga ma ise arvan, et saan kõikidega hästi läbi. Eriti nendega, kellel on olemas see väärtus, mida ma hindan. Davidil on see väärtus olemas. Esiteks oli tal uus vaatenurk tootmisele ja müügile, teiseks on ta ääretult õpihimuline. Ta on lausa maailmas arvestatav muldmetallide ja haruldaste metallide spetsialist, kes tunneb turge.Lisaks sellele peab väikeses linnas natuke rohkem suhtlema kohaliku kogukonnaga kui suurlinnas. Sillamäe kogukond on ju enamasti venekeelne, kuid Davidi juhtimisel ei ole Silmet kaotanud sidet linnaga, mis siis, et ta on ameeriklane. Ta on pigem seda sidet suurendanud.Inimesena on ta lahe ja mõnus mees, kes peab lugu väärtustest. Üks väärtus, millest ta lugu peab, on pere ja lapsed, mitte ainult töö. Mõnikord, kui olen öelnud, et töö on esimene, on ta mulle vastanud: Tiit, ei, pere on esimene.

David O’Brock-Kaljuvee CVSündinud 8. aprillil 1970 Ohios USAsKeskharidus West Branchi keskkoolist Beloitis Ohio osariigis, kõrgharidus rahvusvaheliste suhete erialal Ohio riiklikust ülikoolist Columbuses1998-1999  ASi Kohtla-Järve Soojus nõunik1999-2001  ASi Silmet kommertsdirektori asetäitja2001-2007  Viru Keemia Grupi juhatuse liige2001-2007  Viru Liimid/VKG Resins juhatuse liige2007-…  Molycorp Silmet ASi juhatuse esimees2012-2013  Molycorp Inc kemikaalide ja oksiidide müügidirektor

21. märtsil ilmuvast Äripäeva elustiiliajakirjast Gentlemanist võib lugeda veel, missuguseid võimsaid hübriidautosid on turule tulemas, tutvuda uute eksklusiivsete kellamudelite ja tehnikavidinatega ning vaadata, millist kevadmoodi esitlevad kuus maailmanimega sportlast.

Autor: Kadri Põlendik, Elen Luht