Välistööjõud vajab enam tähelepanu

Paraku on Eestis palju probleeme, mis tõmbavad tagasi välismaalaste entusiasmi siia elama ja tööle tulla. Hiljutine Balti Uuringute Instituut valminud uuring selgitas välja, et välismaalastele oluline info töö- ja elamislubade ja muu taolise kohta on laiali pillutatud erinevate ametkondade vahel, mis kohati jagavad vastandlikku infot. Sellega seoses on siseministeeriumil plaanis luua välismaalastele infovärav, kust saaks ühest kohast kõik vajaliku kätte.

Sel nädalal arutati Tartu Ülikooli seminaril, kuidas panna edukalt toimima organisatsioon, kus on erinevatest rahvustest inimesed. Oma kogemust jagas Ericsson Eesti ASi personalijuht Ülle Matt, kes kirjeldas, kuidas ettevõte on võtnud hoiaku, et töötajad peavad saama infot oma emakeeles või vähemalt neile arusaadavas keeles. Nii on Ericssoni tehases, kus ligi 60% töölistest kõneleb vene keelt, kõik sildid kolmes keeles: eesti, vene ja inglise. Firma peamine suhtluskeel on inglise, kuid kõik vajalik tõlgitakse alati ka vene ja eesti keelde.

Teema on küps. Seminaril toimunud vestlusringis arutleti, miks on ühtäkki hakatud migratsioonist palju rääkima. Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets ja ülikooli majandusteaduskonna dekaan Maaja Vadi leidsid üksmeelselt, et nihe on toimunud seetõttu, et ühiskond on teema arutamiseks küps.

„Teatud teemasid on võimalik käsitleda siis, kui oleme selleks valmis. Kõik eelnevad sammud on viinud selleni, et see küpsus on saabunud,“ märkis Vadi. „Ma siiralt usun, et väga palju ettevõtted peavad vaatama sellele teemale otsa, sest ettevõtted ei saa enam areneda kui ei leia uusi ressursse,“ lisas ta. Vadi tõi välja, et üks selline ressurss on uute inimeste kaasamine ja kes seda teha on püüdnud, on näinud võimalikke barjääre – kui vähe on inimesi, keda kaasata.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Ruth Annus, kes on näinud migratsioonipoliitika arengut alates 2000. aastast, tõdes, et ministeeriumi jaoks tõstatus selgelt ja arusaadavalt tellimus tippspetsialiste ja välistudengeid kaasata pärast viimaseid riigikogu valimisi, kui koalitsioonileppes nähti ette, et tuleb luua soodne keskkond selle kahe grupi Eestisse toomiseks.

„Migratsioonipoliitika eripära on, et see toob kaasa mõjusid väga erinevatesse valdkondadesse,“ sõnas Annus. „Alates mitte ainult kõrgharidusest, vaid järgmiseks alustame algklassidest – mis saab nende inimeste lastest, kas nad on valmis siin õppima, lasteaiakohad … Milline on see soodne keskkond? See ei ole immigratsioonireeglid, vaid vastuvõttev ühiskond, kuhu inimesed loodetavasti pikemaks jäävad,“ jätkas ta.

Suhtlemist tuleb arendada. Üks probleeme, mille välisriikidest tulevad töötajad ja tudengid on välja toonud, on see, et Eestis tuntakse end üksikuna, sest kohalikud on väga kinnised. Seminaril püstitas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna arendusprodekaan Krista Jaakson hüpoteesi, et ehk on eestlaste mittesallivus võõramaalaste suhtes pigem müüt ja kohalikud lihtsalt ei viitsi välismaalastega suhelda.

Vadi avaldas siinkohal lootust, et ehk koolides hakatakse õpetama meeskonnatööd, sest tema hinnangul omandavad sotsiaalsed oskused tulevikus suurema rolli ja võib tekkida oht, et ei osata enam suhelda või suheldakse ainult vahendatud kanalitega.

„Kui see hetk saabub, ma loodan, et siis hariduse korraldajatel on piisavalt arusaamist, et nüüd on see hetk, kus hakkame õpetama uuesti, et kuidas teineteisele otsa vaadata, kuidas öelda tere ja kõik need hästi lihtsad asjad, mida inimesed oskavad ja mis suhtluseks on vajalikud. See võiks olla ka koolis teatav aine, siis see olukord muutuks,“ sõnas ta.

Matt märkis, et praegu on tööandjate seas muutunud populaarseks suhtlemiskoolitused, eriti tehnilistel erialadel on tema sõnul suhtlemiskompetentsist puudus. Samas tõdes ta, et selleks, et muutuda tolerantsemaks ja hoolivamaks, peab ettevõttel olema väga hea juht, kes hooliks oma töötajatest ja kannaks neid väärtusi edasi, kannaks edasi õppiva organisatsiooni ideed. „Kui juht ei toeta ega siis muudatust ei toimu, see peaks läbima tervet organisatsiooni,“ ütles Matt.

Annus tunnistas, et riigi käed jäävad selles osas lühikeseks ja kuigi on välja töötatud kohanemisprogrammid, saavad siin aidata ettevõtted ja ülikoolid. Matt teatas seepeale, et Ericssonis on aidanud töötajaid omavahel liita välistööliste teadmiste suurendamine Eesti kohta, et nad saaksid aru, miks eestlased sellised on. „Et nad ei arvaks, et me oleme arrogantsed, vaid et me olemegi natuke kinnisemad ja meie avamise peale läheb natuke rohkema aega. Et me ei ootaks seda, et me kõik hakkame muutuma, vaid suurendada teadmist ka teises pooles,“ leidis Matt.

Ericssonis toimib ka mentorluse süsteem, millega määratakse välismaalasele kohalik eestlane, kes aitab tal kohaneda ja sisse elada.

Riigi abi on vajalik. Lõpuks arutlesid osalejad, kuidas saaks aidata Eestis tööjõudu kasvatada, eriti pärast seda kui „Talendid koju!“ programm ebaõnnestus.

Eamets tegi ettepaneku, et praeguse töökassa või värske töö- ja tervishoiuministri haldusalasse võiks luua asutuse, mis tegeleks võõrtööjõu ja välistudengite värbamisega Eesisse. „Ka välistudengite värbamine ülikoolide jaoks on suur probleem, sest sihtriigid on sageli kaugel ja kui värbamist tehakse ainult kaudseid kanaleid pidi, on Eestisse jõudvate inimeste kvaliteet väga kõikuv. Kui seda teha kohapealsete agentide kaasabil, kellel on vastav koolitus, tõstaks see oluliselt nende välistudengite kvaliteeti, kes Eestisse jõuaks. Sama puudutaks ka vastava tööjõu otsimist meie ettevõtetele,“ rääkis Eamets.

Vadi tegi ettepanku teha kampaania töökultuurist, sest peab seda Eestile oluliseks. Tema hinnangul algavad paljud probleemid sellest, et siinne töökultuur on erinevalt tajutav ja realiseeritav.

Ühe ideena võiks olla välistudengitel lihtsamad ja paremad võimalused teha Eestis kohapeal praktikat, et talendid jääksid Eestisse ja ettevõtted ei peaks otsima pärast alternatiivseid meetodeid, kuidas tööjõudu hankida, leidis Matt. „Töökultuur on ka väga tähtis, sest kui meil ei ole seda, siis need kõrgelt haritud tudengid ei taha iialgi meie ettevõtetesse jääda. Kindlasti ootaks ka riigilt suuremat tuge sisseelamiseks,“ rääkis ta.

Kui palju võib Eestisse tulla võõramaalasi, et me ei kaotaks oma kultuuri?Raul Eamets, Tartu Ülikooli makroökonoomika professor

"Kui ma võtaks oma vanaisa, siis tema suhtumine teistesse rahvustesse oli väga ühene. Kui mõtlen enda peale, siis kindlasti olen oluliselt tolerantsem kas või selle kogemuse võrra, et olen pikalt välismaal olnud. Kui mõtlen oma tütarde laste peale, keda veel ei ole, siis nad on ilmselt veelgi tolerantsemad kui mina. Ma tahan öelda, et see piir on nihkuv, see ei ole üheselt paigas ja lõpuks tõlgendatakse keele ja kultuuri säilimist ilmselt väga vabalt. Ma üldse ei välista, et kahe põlvkonna pärast ongi (inglise keel – toim) kodune keel ainult. Kui vaatame suuri firmasid, kus asju aetakse inglise keeles, ja kui tahame välisõppejõude kaasata, on teaduskonnas varem või hiljem ka töökeel inglise keel, siis ma näen, et see on ühes suunas liikuv protsess. Kui me oleme väike avatud riik ja siia tulevad inimesed, siis nii lihtsalt läheb. Kui vaatame ajalukku, siis nii on olnud kogu aeg."