Skimmimine pole pelgalt suvesport

Ehkki Eestis ala veel laialt levinud pole, on vennad Elmed skimmi­lauakirega nakatunud juba 14 aastat ja nüüdseks valmistatakse maailmatasemel laudu ka teistele proovimiseks.

Septembrini leidub Eestimaa randades “imelike laudadega” vees trikke tegevaid mehi ja naisi. Eestis on skimboarding või suupärasemalt lihtsalt skimmimine veel lapsekingades, ent kogub siiski aasta-aastalt austajaid juurde. Ent Eestis on ka kaks venda – Artur ja Andreas Elme –, kes on skimmimisega tegelenud juba 14 aastat ning loonud sellest ka Eesti mõistes unikaalse äri, valmistades ise vahtplastist ja klaasfiibrist skimmilaudu.

Mis ikkagi on skimboarding? Olenevalt allikast peetakse selle nišispordiala alguseks 1920ndate Ameerikat,  kus Laguna Beachi vetelpäästjad avastasid, et lamedate, merelt randa uhtunud puutükkide peal on võimalik vee peal “libistada”. Eestis kohtab skimmijaid põhiliselt randades, kus kaldaäärne vesi on madal ning saab siledal veel sõitu harrastada, kuigi maailmas sõidetakse palju ka lainetel.

Eristataksegi kahte distsipliini: flatland ehk tasasel veel skimmimine ning wave ehk lainetel uhamine. Klassikalisest lainelauatamisest erineb skimboarding mitmeti. Esiteks on laud mõõtudelt palju väiksem, mistõttu sõitja saab oluliselt kiiremini ja täpsemalt manööverdada, mis muudab trikid mitmekesisemaks ja sõidu lainelauaga võrreldes väljakutsuvamaks. Teiseks eeldab lainel skimmimine, et laine murdub võimalikult kalda lähedal, nii algab ja lõpeb sõit kaldal.

Tegelikult pole skimmimine pelgalt suvesport. Kui soetada soe kalipso, saab alaga tegelda ka kevadel ja sügisel, ainukeseks eelduseks on jääst vaba vesi.

Ala on aja jooksul tohutult edasi arenenud – tänapäeval kasutatakse moodsamate laudade valmistamisel samu tehnoloogiaid, mida kasutavad näiteks NASA teadlased või vormel 1 insenerid.

Kooli, randa, magama, kooli, randa... Algusaastaid meenutavad praegu Superia Corporate Finance’is analüütikuna töötav Artur Elme ja äsja arstiteaduskonna lõpetanud Andreas Elme teatava heldimusega. Esimest korda puutusid mehed skimmimisega kokku Küprosel puhates. Seal nägid nad, kuidas üks mees bodyboard’iga väga madalas vees kõhuli sõitis. “Me olime väga üllatunud, et niimoodi sõita saab, ja proovisime järele – väga lahe oli,” meenutasid nad.

Aastaid tuulelohesid ehitanud ja lennutanud Andreas otsis koju naastes internetist juhiseid lohesurfilaua ehitamiseks, ent juhuse tahtel komistas hoopis rohkete skimmimisega seotud teemalehtede peale. Sealt selgus, et sõitmine käib siiski püstijalu, mitte kõhuli, nagu Küprosel prooviti. Ühes teadmistega sõidutehnikast leiti ka juhised skimmilaua ehitamiseks. “Esimene laud oli vana ehitusjääkidest alles jäänud vineer, hästi õhuke, tegime ülisuure lataka, ja see on siiamaani alles,” meenutas Andreas.

Edasi ehitasid vennad Elmed juba jäigemaid laudu, täiustades ka disaini. Kodurannas Kakumäel hakkasid inimesed järjest julgemalt uurima, mis kummalise spordialaga tegemist on. Nii tekkisid esimesed kliendid. Just need aastad on meestel eredalt meeles – soojemate ilmade saabudes kogunes iga päev pärast kooli paarkümmend huvilist, mindi randa, kuulati muusikat ja lihviti seltsis oskusi.

Ala juures köidab vendi Andreast ja Arturit just selle kummalisus ja teatav ekstreemsus, kuidas saab paarisentimeetrises vees liuelda ja trikke teha, kuigi loogiliselt võttes peaks laud jooksult peale astudes põhja vajuma ja asi lõppema suurema kukkumisega. Vigastustest aga pole siiski pääsu. Nii on Andreas korra suutnud isegi jalaluu murda, kergemad varvaste ja randmete vigastused pidid aga tavalised olema, eriti õppides.

Eesmärgiks alati parem toode. Alguses valmistasid vennad Elmed laudu ainult puidust, kuid nüüd kasutavad nad keerulisemaid tehnoloogiaid ja moodsaid materjale. “Kõik kasvas sellest välja – proovisime (skimmilauda – toim) ainult paremaks ja paremaks teha. Algul endale, siis juba sõpradele,” meenutas Artur. Ühel hetkel aga tabasid nad, et puust skimmilaual on teatavad puudujäägid sõiduomadustes, ning katsetuste teel jõuti välja klaasfiibrist laudadeni, millesarnaseid valmistavad ka maailma juhtivad skimmilauatootjad. Klaasfiibrist valmistatud lauad pole küll nii vastupidavad, kui seda on puidust tehtud, ent see-eest on nad kergemad ja parema ujuvusega. “Sellist juba igaüks vanaisaga kuuris valmis ei tee,” nentis Artur. Andreas lisas, et uuris pikalt enne fiiberlaudade ehitust ning jõudis arusaamale, et skimmilaud on nii lohesurfilauast kui ka tavalisest lainelauast keerulisema konstruktsiooniga, kuna peab sõiduspetsiifikast tingituna taluma pidevat vastu liiva hõõrdumist. Katsetuste tulemusel valmis tootedisain, mida nad julgesid juba laiemalt müüa, ning veel enam – ka oma perekonnanime peale kirjutada.

Töömees appi. Olgugi et vennad ehitavad tänini ka ise laudu, on nad töömahu suurenedes endale appi võtnud vastavate oskustega töölise, kes aitab vendade joonistest ja disainist lähtudes Tallinna külje all spetsiaalsetes töötingimustes kõige keerukamaid tööetappe teha. Nii saavad vennad rohkem keskenduda laudade turustamisele. “Klaasfiibri valmistamiseks on vaja õigeid töötingimusi, see tagab ka kvaliteedi,” rõhutavad nad. Ühe laua valmimine võtab keskeltläbi nädal aega, küll aga toodetakse laudu tavaliselt mitmekaupa.

Meeste endi sõnul on tegemist äärmiselt vastupidava tootega. Isegi kui keegi suudab mõne laua katki sõita, saab tavaliselt katkise koha uuesti ära parandada ning toodet edasi kasutada. “Oleme alati rõhunud kvaliteedile, kui on ka mingi jama olnud, siis oleme alati kas andnud uue laua või ära parandanud,” rääkis Artur.  Olulise aspektina tuleks veel mainida, et tegemist on käsitööga ning ükski laud pole oma kujunduselt kunagi täpselt eelnevaga ühesugune.

Pole pelk laste ala. Elmed rõhutavad, et tegemist ei ole pelgalt lihtsa lapseliku meelelahutusega ning olgugi et ka neil on olnud üksikuid kliente, kes alles kooliteed alustanud, peetakse maailmas skimboarding’us ka erinevaid suurejoonelisi meistrivõistlusi. Põhiliseks klientuuriks on aga noored. Samuti skimmivad paljud surfarid, kui parajasti tuul ei puhu. Elmed teavad, et lisaks kodumaistele tegijatele oli ka lõunanaabritel Lätis kamp tegijaid, kes tootsid skimme ja korraldasid isegi võistlusi.

Kui uurida ala tulevikuperspektiivide kohta Eestis, jäävad Elmed tagasihoidlikuks. Nii nagu paljude muude spordialadega, oleks ka sellel edasiseks arenguks vaja noori tegijaid, kes võtaksid ohjad enda kätte.  “Päris ära ta kindlasti ei kao. Eks ta käib ikkagi surfikultuuri hulka ja tal on seal oma osa,” arutles Artur.

Kasum kui investeering tootearendusse. Arturi sõnul plaanivad nad Elme Skimboardsiga jätkata enam-vähem senisel kursil. Vennad üritavad võimaluste piires iga aasta ka midagi uut teha ja oma toodet edasi arendada. Nii plaanivad nad järgmisel aastal katsetada uut vormi ehk uut laua kuju. “Me oleme seda asja niimoodi teinud, et me pole sealt mitte sentigi välja võtnud, vaid kõik edasi investeerinud, ning me ei tee seda kunagi raha teenimiseks. Me ei müü neid laudu tasuta, aga kõik, mis üle jääb, panustame kas uutesse vormidesse või muuks arenduseks.”

Nad lisavad, et ei soovi hinda liiga kõrgeks ajada jaekaubandusse müües ning pigem hoiavad selle taskukohasena võimalikult paljudele. Mõtteid, kuidas laudu täiustada, jätkub, ning nad kinnitavad, et jätkavad, kuni laudu tellitakse.

Skimboard’inguks ei ole sisuliselt vaja muud kui lauda ja vett. Kui lauda hoida, on tõenäoliselt tegemist ühekordse investeeringuga. Paremaks pidamiseks laual soovitavad tegijad kasutada ka surfivaha või eraldi laua külge käivaid pidamisaluseid.

Klaasfiibrist skimmilaud: 120 €

Transportimiseks polüestrist lauakott: 35 €

Pidamisalused: 10 €

Vaha: 5 €

Allikas: