Uus igameheõigus tõi maaomanikele peavalu

Augusti algusest kehtima hakanud seaduse muudatus on tekitanud maaomanikes küsimusi, kuid keskkonnaministeeriumi hinnangul oli senise, üle 20 aasta kehtinud regulatsiooni täpsustamine vajalik, kirjutab Äripäeva 29. augusti ajakiri Metsandus.

Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Eda Pärtel ütleb, et regulatsiooni eesmärk on täpsustada maaomaniku ja võõral maatükil viibija suhteid.

Senine õigus olnud killustatud ja lünklik - asjaõigusseadus sätestas küll tingimuse, et piiratud ja tähistatud eramaal ei või viibida, kuid seadus ei reguleerinud, kuidas peaks eramaad piirama või tähistama, et see oleks üheselt arusaadav. Nii võis võõral maatükil viibijatel tekkida segadus, kas näiteks vana madal ja kohati lagunenud kiviaed või piiritulp on eramaa piire ja tähistamine või mitte.

Samuti oli piiramata ja tähistamata eramaal viibija automaatselt seadusrikkuja, kui jäi sellisele maale pimedal ajal. Pimedas on aga üsna võimatu kindlaks teha, kelle omandis kinnistul asutakse. “Uue seadusega sätestatakse igaüheõigused ühes kohas ning reguleeritakse need ühtsetel alustel. Uus regulatsioon seni kehtinust põhimõtteliselt ei erine, see annab üksnes loa viibida piiramata ja tähistamata kinnisasjal ka pimedal ajal,” ütleb Pärtel.

Kui maaomanik ei soovi, et tema valdustes liiguksid matkajad või marjulised-seenelised, tuleks tal oma maa tähistada siltidega, mis väljendavat omaniku tahet seal viibimist keelata. Selleks piisab “Eramaa” sildist ning seda täiustama hakata pole vaja. Piisava vahemaa järel (nii, et sildist ei saaks mööduda ilma seda märkamata) asetsev silt ütleb looduses liikujale, et maal viibimiseks tuleb maaomanikult luba küsida või leida teine tee. Sama kehtib ka korraliku tara või aiaga piiratud maa kohta.

Võib kutsuda politsei. Telkida tohib eramaal ainult omaniku loal. Kui maa on tähistatud või piiratud, siis ei saa omaniku luba eeldada ja tuleb täita tema suuline korraldus kinnistult lahkumiseks. Juhtub aga, et telkija ei allu suulisele korraldusele, siis on Pärteli sõnul maaomanikul täielik õigus kutsuda politsei.

Kui eramaa on piiramata ja tähistamata, võib vaikimisi eeldada omaniku luba seal telkida. Hoiduda tasuks vaid elumajast nii kaugele, et oma laagriga ei segataks sealseid elanikke. Seadus sätestab, et avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele. 

“Ka piiramata ja tähistamata maal tuleb kuulata omaniku suulisi korraldusi ehk kui omanik siiski ei soovi oma maale telkijaid või soovib, et inimesed telgiksid sellises kauguses, kust neid pole näha ega kuulda.” Vastasel juhul on maaomanikul õigus politsei poole pöörduda. 

Politsei poole võib maaomanik pöörduda ka juhul, kui tema valduses tehakse ilma loata lõket. Lõkke tegemise puhul tasub looduses liikujal teada, et piiratud või tähistatud eramaale, kuhu nagunii minna ei tohi, ei või ka lõket teha. On aga maavaldus piiramata, siis eeldatakse omaniku luba lõkke tegemiseks vaid selgelt tähistatud kohas. Kui maaomanik keelab lõkke tegemise (näiteks väga tuleohtlikul ajal) või käsib tehtud lõke kustutada, siis peavad maavalduses viibijad korraldusele alluma.

Pärtel ütleb, et looduses liikujad peavad alati arvestama maaomaniku huvide ja soovidega ning kindlasti ei tohi oma tegevusega talle kahju tekitada. Teisalt aga on ka nii, et mida selgemini väljendab maaomanik oma soove, seda vähem tekib arusaamatusi ja konflikte.

***

Metsaomanik: milleks üldse selline muudatus? Hiiumaa metsaomanik Kalle Laid ei ole uue regulatsiooniga sugugi rahul ja ütleb, et see toob temale kui maaomanikule senisest enam peavalu. “Meil oli varem kokku lepitud päikeseloojanguseadus, seda teadsid kõik ning see oli paika loksunud,” ütleb ta. “Nüüd on nii, et kui keegi õhtul metsa sõidab, siis ma ei tea, mida ta seal teeb. Varem oli kindel, et ta ei tohtinud seal öösel olla. Nüüd aga veeretati metsaomanikule veel kohustus jälgida matkajaid. Politsei abi on kahe otsaga asi – kõik ju teavad, et politseil pole ressursse.”

Laid räägib, et ta on oma maad viidastanud ning varustanud viidad ka oma telefoninumbriga, kuid on juhuseid, kui nendestki kinni ei peeta. “Otseselt ma ei ole kedagi keelanud oma metsas viibida, kuid meele teeb mõruks, et ma eraomanikuna pean maksma selle eest, et teistel inimestel oleks minu maal lõbus,” räägib ta. “Iga 40 aasta tagant maksan oma maa riigile uuesti kinni, kuid selle eest tahaks privaatsust.”

Ta lisab ka, et ei saa aru, kelle huvides nn päikeseloojanguseadust üldse muudeti – kõik ju toimis. “See seadusemuudatus on sama arusaamatu nagu see, mis lubab nüüd avalikes kohtades alkoholi tarbida – mõlema puhul on küsimus, miks see tehti,” ütleb ta.