Raha mõju motiveerijana ei tohiks alahinnata

03. aprill 2008, 15:10

Eilses meedias viidati järjekordselt ministrite ja kantslerite vahelistele palgaerinevustele. Erinevused polnud mitte marginaalsed, vaid põhimõttelised.

Edetabelit illustreeris ministritest esimesel kohal oleva Tõnis Lukase rahulolevat ilmet kajastav foto. Paratamatult tuleb meelde haridusministri partei loosung viimastelt valimistelt, et õnn ei peitu rahas. Sellised vahed panevad järjekordselt juurdlema raha kui ühe töötajate motiveerimise vahendi olulisuse ja rolli üle.

Olen kohanud juhtide seas arvamust, et raha ei ole kõige olulisem töötajate motiveerimise viis. Veelgi nõrgem seos raha ja motiveerituse vahel pidavat olema nn valgekraede hulgas. Valgekraesid motiveerivad pigem koolitused, karjäärivõimaluste pakkumine, juhtimisotsustesse kaasamine, positiivne tööõhkkond ning selgete eesmärkide defineerimine.

Kas see ka tõesti nii on või on tegemist hoopis tööandjate kollektiivse vandenõuga töövõtjate suhtes, et muuta palgaläbirääkimised töölevõtuprotsessis sekundaarse tähtsusega küsimuseks ja hoida niiviisi palgakulusid kui üht suuremat komponenti ettevõtte kulustruktuuris liigselt paisumast?

Nali naljaks. Pigem on palgateemasid käsitlev õpikutraditsioon teinud enne käibesse jõudmist läbi teatud metamorfoosi, justnagu muteerub lausejupp laste seas populaarses telefonimängus. Õpikutraditsioon ei välista kindlasti raha olulist mõju motivaatorina ja seda ka valgekraede hulgas. Pigem rõhutatakse, et raha motiveerib neid, kelle jaoks see on oluline väärtus.

Vajaduste püramiidis asuvad tunnustuse ja eneseteostamisega seotud vajadused küll tipus, aga need käivituvad siis, kui piltlikult öeldes kõht on täis. Üldlevinud hoiakutele vastupidiselt näitasid Fastleaderi 2006. aasta uurimuse tulemused, et juhid peavad raha enda puhul kõige olulisemaks motivaatoriks kogu motivatsioonipaketis. Sama aasta tööelu baromeeter näitas, et ca kolmveerand vastajatest, kes mõtlesid töökoha vahetuse peale, vahetaksid töökohta peamiselt palga tõttu.

Samas tahetakse paljudes organisatsioonides töötajate puhul kasutada hoopis mitterahalisi motiveerimise viise, nagu näiteks otsustusprotsessi kaasamine vms. Keeruline on sundida töövõtjat hindama esmajärjekorras arenemisvõimalusi, kui tööandjad mõtlevad ise peamiselt rahast.

Mis siis tingib vastuolu retoorika ja empiiriliste andmete vahel? Arvestama peab sellega, et meie maal ei ole ilus palga olulisusest kõva häälega väga palju rääkida. Ka karjääriõpikud soovitavad tööotsijal tööintervjuul raha asemel rõhutada enesearenguga seotud aspekte – seda on tööandjatel meelepärasem kuulda. Samas iseloomustab meie ühiskonna materiaalsusele orienteeritust alles tööturule sisenevate koolilõpetajate põhjendamatult kõrge palgasoov. Tean üht tööandjat, kellele sellises situatsioonis meeldib noorele kandideerijale meelde tuletada Bill Gates’i üht elureeglit: „Maailm ei hooli su enesehinnangust. Maailm ootab, et sa teeksid enne midagi ära, kui ennast hästi hakkaksid tundma!”.

Kõrged palganõudmised muudavad meele mõruks nii mõnelgi ettevõtjal. Konkureerides muu Euroopaga, ei ole kindlasti ette näha ka leevendust. TTÜ organisatsiooni ja juhtimise õppetooli professor Milvi Tepp hoiatas neid ettevõtjaid, kes panustavad majanduslangusega kaasnevale tööturu jahtumisele. Kuigi tööjõupakkumine võib erinevates sektorites kasvada, siis palkadel on omadus olla ainult ülespoole paindlik. Seetõttu on vähetõenöoline, et palgaturg hakkaks langustrende näitama. Inimestel on keeruline hakata elama alla olemasolevat elustandardit. Üheks alternatiiviks sel juhul oleksid õnneotsingud piiri taga.

Kokkuvõtvalt öeldes on raha roll motivaatorina olulisem, kui seda igapäevaelus välja näidatakse ja seda nii tippjuhtide kui ka front-line-töötajate tasemel. Igapäevane retoorika on pannud mõningaid juhte hoopis vastupidist tõsimeeli arvama. Ka valgekraede jaoks võib rahal olla vägagi motiveeriv jõud. Valgekraed lihtsalt ei käsitle palgateemat tööintervjuul esimeses järjekorras. Maslow ja teiste motivatsiooniteoreetikute meelest oleks vale osta sisse hirmkalleid koolitusi, kui palgateemadega on firmas asjad valesti. Rahal on meie inimeste jaoks endiselt oluline tähendus. Kui kõik muud Eesti majanduse aspektid muutuvad Euroopaga konkurentsivõimeliseks, siis peavad seda tegema ka palgad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing