Miks Eesti e-turundajatel edulugusid napib

13. mai 2008, 10:53

Eesti internetiturundusel ei ole just palju edulugusid ette näidata. Põhjus, miks Eesti selles valdkonnas muu maailmas sabas sörgib, peitub minu hinnangul selles, et e-turundust ei tehta meil piisavalt efektiivselt.

Esmalt seletan lahti mõiste, mida mõtlen efektiivse e-turunduse all. Esiteks on e-turundus minu hinnangul efektiivne siis, kui see on kasumile suunatud, st kui palju konkreetne kampaania ettevõttele tagasi teenib. Sellist analüüsi teevad kahjuks vähesed ning kokkuvõtted piirduvad reeglina subjektiivsete hinnangutega.

Teiseks, kommunikatsioon internetis on efektiivne ainult siis, kui see on kahesuunaline. Interneti unikaalne omadus on interaktiivsus. Piltlikult öeldes lülitab inimene teleka taha istudes aju välja, kuid internetti kasutades tuleb aju sisse lülitada, seega on tegemist kahe oluliselt erineva kommunikatsiooni olukorraga.

Kolmas efektiivsuse märksõna on täpne segmenteerimine. Internet ei ole massimeedia ning on vale eeldada, et kõik Eesti 730 000 internetikasutajat leiab ainult 4-5 mainstream-portaalist. Statistika räägib, et interneti kasutajad külastavad meelsasti hulgaliselt väiksemaid, nädalas kuni paari tuhande külastajaga lehti. Väikeste keskkondade võlu on see, et tarbija tegeleb nendes oma huvialadega seotud teemadega, ta on lõõgastunud olekus ja seetõttu ka infole vastuvõtlikum.

Ja last, but not least, efektiivsuse tunnuste hulka kuulub see, kui igast oma turundustegevusest midagi õpitakse ja seda järjepidevalt.

Efektiivse turundusplaani olemasolu on aga ainult asja algus. Igas asutuses leidub inimene, üsna tihti IT-osakonnast, kes ütleb, et „meie majas need asjad nii ei käi“. Sellistel puhkudel aitab ainult juhtkonna poolt paikapandud e-turunduse strateegia, mis seab ühised eesmärgid nii turundusele kui ka IT-le.

Ühistele eesmärkidele lisaks tuleb turundajatel arvestada tehnoloogia kasutuselevõtust tulenevate piirangutega, mis e-turunduse efektiivsust kammitsevad. Arvestada tuleb õigusaktidega lubatu ja mittelubatuga, sealhulgas andmekaitse- ja reklaamiseadusega. Näiteks kui ettevõte tahab kasutusele võtta andmebaase, kuid on unustanud õigel ajal küsida andmebaasis olevate inimeste käest luba andmete kasutamiseks turunduslikel eesmärkidel, siis andmekaitse seadus keelab seda luba nendelt inimestelt hiljem küsida.

Piirangud võivad tuleneda ka tehnoloogiast endast ning kõige aktuaalsem on siin turvalisusega seonduv. Mida rohkem on süsteemid omavahel ühendatud, seda suurem risk koostoimele, sest ühes süsteemis tekkiv viga võib mõjutada tervet süsteemi. Populaarsete tarbijamängude puhul näitab ettevõtete kogemus, et turvalisuse risk on tõenäolisem siis, kui auhinnad lähenevad 10 000 kroonile – suureneb süsteemi häkkimise risk saamaks auhindu ebaausal viisil. Piirangutest tasub veel nimetada protsessidest tulenevaid, sealhulgas vastutuse teema (kas vastutab klient või agentuur), haldusküsimusi (kes haldab sisu, andmeid), autoriseerimisteemat (kellele lubada andmete ligipääs) jne.

Turundus on üle 100 aasta vana ja IT umbes 50aastane, mis on piisav aeg selleks, et teatud standardid jõuaksid välja kujuneda. E-turundus oma 14aastase ajalooga on selle kõrval poisike. Seetõttu turundajad ei oma head ettekujutust, kuidas ühte turundusaktsiooni algusest lõpuni läbi viia. Puuduvad kogemused ja teadmusbaas, mis aitaks otsuseid vastu võtta. Pahatihti tehaksegi asju vanamoodi ehk siis massireklaami reeglitele tuginevalt, kuid enamikul juhtudel tähendab see ebaefektiivset lahendust.

Artikli autor: MRM Baltic juht Mihkel Lauk

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing