Kas palkasid peaks praegu vähendama?

18. september 2008, 17:38

Nädalapäevad tagasi kogunesid Eesti suurettevõtjad ja juhtivad majandusanalüütikud ümarlaua taha ning diskussiooni käigus üritati leida mooduseid, kuidas meie vähikäiku tegevale majandusele anda uus ja helgem perspektiiv. Suurettevõtja Jüri Käo käis välja mõtte vähendada töötajate palkasid.

Tööandjad olid sellega saatnud töötajatele signaali, et ettevõtte kõige suuremast varast on saanud kõige suurem kulu. Päeva puändiks pakkus Angela Merkel välja idee, et riik võiks korporatsioonide juhtide palkasid hakata reguleerima.

Võib öelda, et alates sellest hetkest sai järgnevate päevade jooksul palkade küsimus tooni andvaks kogu meie majandusperioodika diskussiooninurkades. Ühiskonna sotsiaalne närv ei pidanud vastu ning online keskkondade kommentaarides vallandus katarsis.

Nõustun igati Tarmo Noobiga, et palkade jõupositsioonilt vähendamist tuleb teha ülima ettevaatlikkusega, sest sellises situatsioonis võib kaotada rohkem kui võita: pigem palgad külmutada ning koondada, kui minna (võtme)töötajate palkade kallale.

Erinevates sektorites on tööjõukulude osakaal ettevõtte kulustruktuuris väga erinev. Professionaalsete teenuste firmades (konsultatsioonifirmad, audiitor- ja õigusbürood), teenindusettevõtetes võivad tööjõukulud küündida kuni 50%ni kuludest, samas mõnes automatiseeritud tootmisettevõttes võib see moodustada tühise osa - isegi 30% palkade langetamine annaks viimaste puhul marginaalse kasumivõidu. Samas töötajate sissetulekute jõupositsioonilt vähendamine võib mõjuda personali demoraliseerivalt ning see võib omakorda mõjutada ettevõtte tootlikkust (eriti seal, kus ajude osakaal tulude tekkes on suur) või viia koguni võtmekompetentside lahkumiseni, seades niimoodi ohtu ettevõtte jätkusuutlikkuse.

Teenindussektori palkade vähendamine jätab kohe kindlasti jälje teeninduskvaliteedile ning seda oskavad juba niigi väga hästi kiruda need, kes piiritagusest teenindusest osa on saanud. Hea teenindus on kahtlemata oluline faktor klientide ligimeelitamises. Mitmed meie toitlustus- ja vabaaja veetmise kohad on niigi hädas sellega, et nende töötajad tööandja tagant madala palga tõttu varastavad.

Palkade vähendamist pooldavad juhid, kes usuvad, et palgad on nende majandusarvestuses suurim väljaminek. Tegelikult on aga probleem kõrges tööjõu maksumuses. Tuleb meeles pidada, et palgamäärad ja kulutused tööjõule ei ole päris üks ja seesama. Palgamäärad on kogupalk jagatud töötatud ajaga. Tööjõu maksumuse arvutamisel lähtutakse kahest aspektist: kui palju ettev?te oma töötajatele maksab ja kui palju nad toodavad. Seega konkurentsieelise saavutamiseks tuleks pingutada pigem selle nimel, kuidas tootlikkust tõsta: läbi parema klienditeeninduse, toote, tootmisprotsessi v?i teeninduse innovatsiooni.

Eelpool toodut silmas pidades väidan, et mõnikord võib palkade vähendamine tööjõukulusid ettevõtte jaoks hoopis tõsta, sest töötajate tootlikkus langeb – inimestel kaob palkade vähendamise tagajärjel isu pingutada ja mõelda välja uusi lahendusi.

Ennustan, et edaspidi üritavad tööandjad ühe suurema osa töötajate motivatsioonipaketi komponentidest määrata ettevõttesiseste käskkirjadega, et olukorra keerulisemaks muutumise korral neid töötajatelt ära võtta. Töölepingu seaduse järgi saab töölepingu tingimusi poolte kokkuleppel muuta, käskkirjasid on võimalik tööandjal tühistada ühepoolselt.

Praegu tuleks tööandjatel tegelikult üha enam mõelda personali planeerimise peale ja olla paindlik, kaaludes volatiilsete ärimahtude korral ebatraditsiooniliste töövormide kasutamist (renditöötajad, osalise koormusega töötajad, tähtajalise töölepingu alusel töötajad, praktikantide värbamine jne). Rohkem võiks mõelda palkade diferentseerimisele (parimatele ning võimekamatele rohkem ning neid tunnustada), et palgatõus ei oleks enam nende pärusmaa, kes rohkem küsivad, vaid kes rohkem teevad. Võiks panustada mitterahalisele motiveerimisele, sisendada töötajatele kindlusutunnet, anda perspektiivi. Üle tasuks vaadata ka soodustuste süsteem: on võimalik, et osal neist puudub töötajaid sisuliselt motiveeriv efekt, ent samas võib tegemist olla üsna märkimisväärse kuluga.

Meil kõigil tuleks loobuda arusaamast nagu oleks palga sisuliseks mõtteks kompenseerida isikliku eluga seotud kulutusi: kui on luksusauto, liisitud maja Meriväljal, et siis oleks justkui moraalne õigus küsida rohkem palka. Oleme jõudmas olukorda, kus edasine sõltub meie nutikusest, panusest, võimetest ning pingutusest. Oleks naiivne loota, et asjad iseenesest paremaks hakkaksid minema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing