Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Üle laipade minejaga lähevad kaasa vähesed

Raimo Ülavere 12. november 2008, 11:12

Peep Vainu firmas koolitajana töötav Raimo Ülavere kirjutab aripaev.ee blogis, et üle laipade mineva juhiga soovivad kaasa minna vähesed, sest tõenäosus saada varsti ise üheks laipadest on liiga suur.

Seitsmendas klassis oli mul sõber. Parim sõber. Ta oli olnud minu parim sõber juba aastaid, me olime pinginaabrid ja võib öelda, et me olime nagu Tarvo Kralli ja Egon Nuteri Bobby ja Robby: tegime kõike koos. Siis aga jooksis meie vahelt must kass läbi. Ma päris täpselt enam ei mäleta, millest meie sõnasõda alguse sai. Või mille üle me üldse vaidlesime. Aga tean, millega see lõppes: me oleme pärast seda ligi 25 aasta jooksul vahetanud umbes kolm sõna: tere, nägemist ja midagi sama "sügavat" veel.

Loen praegu raamatut "What got you here won't get you there", Marshall Goldsmithi sulest. Aastaid tippjuhtide juhendamise, treenimisega tegelenud mehe sõnul tuleneb suur osa tippjuhtide ja ka meie, lihtsurelike käitumisprobleemidest tööl ühest asjast: meie vastupandamatust soovist võita. Võita pidevalt ja kogu aeg. Ja võita just selles, n.ö naabrist parem, mõistes. Ma ei saanud ju ometi sõbrale alla anda! Lollus.

Kui mitu korda oled sa teisele inimesele poole jutu pealt öelnud: ma tean seda! Halvemal juhul veel lisanud: pole vaja õpetada, seletada, targutada vms. See on selge sõnum teisele inimesele: räägi-räägi, sa oled niikuinii minust rumalam…

Oled sa kohanud koosolekutel inimest (või äkki oled see sa ise?), kes igaks juhuks ütleb igale teise inimese entusiastlikule ideele või selle arendusele: aaa, sa mõtlesid sedasi… nojah, mul tuli sellega seoses meelde üks tore lugu… Ja siis järgneb lugu, millel heal juhul on vaid väga häguselt aimatav seos varasemalt välja käidud ideega. Kõva mees/naine saa ju ometi kehvem olla, ikka peab oma idee ja lugu olema!

Muuseas, on täitsa selge, et kõva mees ei eksi kunagi. Sest ta ei palu ka kunagi andeks, ei vabanda oma eksimuste pärast.

Puht idee järgi kinnitavad kõik juhid, et eksimine on inimlik. Aga see tundub käivat ainult teiste töötajate kohta. Ma olen oma elus kohanud vaid ühte tippjuhti, kes mõnikord ka oma viga tunnistas. Ent reeglina juht ei eksi, loomulikult. Ja sama kehtib tegelikult meie kõikide kohta - kui sageli me tegelikult tunnistame, et tegime vea, eksisime. Ja selle siis ka välja ütleme? Me ei tee seda, sest kardame, et siis peetakse meid ullikestest, nõrgukesteks, kes ei saa oma tööga hakkama. Tegelikkus on täpselt vastupidine - oma eksimuse tunnistamine kinnistab inimestes arvamust, et tegemist on inimesega, kes julgeb teha, ent kes ka vastutab.

Iroonilised märkused, sapised repliigid, sarkastilised kommentaarid ja muud toredad tükikesed. See kõik on olnud ja on (nagu ka eelmised kirjeldused) ka minu enda suhtlusarsenalis. Kes meist poleks teinud kolleegile sapist märkust, nähvanud midagi.

Võitmine iseenesest pole halb. Pealegi, võitmine on tunne, tunne, et oled hakkama saanud millegi erilisega ning sa ise oled eriline. Ning see on tunne, mille poole võiksime kõik püüelda. Kuid võitmine iga hinna eest, tahe võita igas olukorras, igal koosolekul, igal kohtumisel, on ilmselgelt ülepingutatud ning see toob kaasa kolleegide, pereliikmete eemaldumise. Sest üle laipade minejaga soovivad kaasa minna vähesed. Tõenäosus saada varsti ise üheks laipadest on liiga suur.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing