Raha kogumine linna enda tegevusetuse tagajärjel on ebaõiglane

28. november 2008, 11:39

Advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaat Carri Ginter kommenteerib aripaev.ee õigusblogis, et Tallinna linnavalitsus käitus lumehangedes parkimistrahve kirjutades silmakirjalikult.

Hiljuti taevast alla sadanud lumi tõi silmarõõmu, kuid tõmbas tähelepanu ka kohaliku võimu veidrustele. Lumesajus hakkas silma tavainimeste vastastikune heatahtlikkus ja abivalmidus: lumevangi jäänuid aidati, elektrita jäänud võeti sõprade juurde sooja jne. Avalik võim leidis aga võimaluse näidata oma pahupoolt.

Tallinna teedel ja trollipeatustes lumevaalude ja löga vahel kulgevate kodanike taustal kutsus linn kinnistuomanikke korrale.

Esmaspäeval teatas Tallinna linnavalitsus aripaev.ee vahendusel, et teed olgu puhtad ja graniitsõelmetega kaetud. Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja Kaimo Järvik lisas armulikult, et hommikul piirdutakse hoiatamisega, kuid pärastlõunal siirdutakse trahve kirjutama. Parkimiskorraldajad leidsid aga, et paksu lumesajuga liikumisvõimetuks muutunud auto tarvitab parkimisteenust, mille eest tuleb kindlasti raha kätte saada. Parkimiskorraldaja omakorda põhjendas, et firma peab täitma linnaga sõlmitud lepingut ning linnaisad polevat teatanud, et tormipäevil kuidagi teisiti võiks talitada. Tallinna ablilinnapea Jaanus Mutli omakorda soovitas parkimiskella kasutamist. Trahvikviitungite kirjutamise pealtnägijad olevat soovitanud antud tegevuse eest huumoripreemia välja anda.

Vastusena avaldati ERR uudistes nupp pealkirjaga"Pihl kutsus parkimistrahve mitte maksma", kus tsiteeriti siseministri Jüri Pihli soovitust pöörduda kohtusse ja jätta trahv maksmata. Justiitsministeeriumi kommentaar jäi reserveeritumaks, öeldes, et asi jääb kohtu otsustada.

Juriidiliselt on olukord üsna põnev. Moodsas õigusruumis ei saa istuda kuivalt kinni seaduse tekstis. Unustada ei tohi seaduse mõtet ja mõistlikkust. Nimelt sekundeerib linna õigusele saada parkimise eest tasu ka linna kohustus parkimist korraldada (liiklusseadus). Samuti on linna kohustus kohalike teede korrashoid. Tänavatel peab olema võimalik ohutult liigelda ning need peavad vastama tee seisundi nõuetele (teeseadus).

Kuidaks suhtuksite olukorda, kus juuksur kliendi tooli külge kinni seob, talle järjest paar erinevat soengut lõikab, seejärel maniküürija juurde veeretab ja lõpuks uksel naeratades kõikide reaalselt tarbitud teenuste eest arve esitab? Milline oleks vastus üürileandjale, kes korterit üle ei anna, samas aga praalides üüri nõuab? Või ettekandjale, kes riknenud toidu eest raha nuiab? Nali naljaks. Olukord lumesaju ja parkimisega tundub ehk isegi sarnane. Arvestades teede seisundit pühapäeval ja esmaspäeval pole ilmselt kahtlust, et teel liikumine oli tavalisest oluliselt ohtlikum. Tänavad ei olnud turvalises korras. Kas omavalitsus saab pigistada selles osas silma kinni ja küsida – miks te pargite, kui maksta ei jõua? Teoreetiline vastuväide võiks olla näiteks: ”Pargin sellepärast, et te ei taga turvalist teed ega lumekoristust” või ”Lihtsalt ei julge sõita – ei ole ohutu”. Hange kinni sadanud auto juht võib aga vastata: ”Hetkel pargin vastu oma vaba tahet ja seda teie tegematajätmiste pärast. Hiljem soovin esitada arve auto kasutamise võimatuse tõttu seoses teede halva seisundiga”.

Seaduses on õigused ja kohustused vastastikuses balansis. Kuidas aga viia tasakaalu kohaliku omavalitsuse kohustusi, nende täitmata jätmist ja isiku kohustust parkimise eest maksta? Seaduse mõte ei kehtesta”tasulist sundparkimist”, vaid tasu parkimise eest. Lõpliku vaidluse lahendab kohus, kuid lahenduse leidmisel võib olla abi põhiseadusest. Seal on nimelt kirjas, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest ja et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Samuti on seal kirjas, et avalik võim peab oma tegevuses käituma proportsionaalselt.

Karistamine teo eest, mis on otseselt seotud kohaliku omavalitsuse tegemata jätmisega, on silmakirjalik. Raha kogumine enda tegevusetuse tagajärjel on ebaõiglane. Kohtus tihti käiva inimesena jään mina oma seisukoha juurde, et kohati on lihtsam ja odavam ära unustada, andeks anda ja edasi elada. Ometi tuleb avalikule võimule kasuks, kui kohtu abil talle kodanikest hoolimise vajadust meelde tuletatakse. Kindlasti peaks aga valima ühe kahest võimalusest – kui kohtusse ei pöörduta, tasub raha ära maksta. Muidu tuleb kohtutäitur.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing