Esmaspäev 27. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Väärikas vastuvõtt - püstoliga sõjaväelane ning sambahullud mammid

Liis Kängsepp 03. detsember 2008, 10:19

"Liikuge tagasi, liikuge kohe tagasi," karjub kumminuia ja püstoliga sõjaväelane rahvamassile, mis üle silla rahvusvahelise sambapäeva pidustustele üritab pääseda. Sõjaväelane on must nagu öö, kõrge nagu Kalevipoeg ja hirmus nagu Stephen Kingi parimad õudusromaanid.

-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } -->

Põgeneme sõpradega sillalt ummisjalu ja pageme esimesse ettejuhtuvasse bussi, mõeldes, kas ja kuidas oma kohalikele sõpradele serveerida, et käisime Rio de Janeiro põhjatsoonis ning tulime sealt bussiga kesklinna tagasi. Bussidega soovitab Lonely Planet peale pimeduse saabumist mitte liigelda, kuna see olevat liialt ohtlik. Kella kümne paiku õhtul, kottpimedasse bussi ronides, ununevad sellised lollused, kui on tarvis kiirelt elu päästa.

Rio põhjatsoon on tunduvalt vaesem ja ka ohtlikum kui lõunatsoon, kus asub kesklinn ning maailmakuulsad Copacabana ja Ipanema rannad ning ohtlikku põhjatsooni viis mind ja minu Austraaliast pärit sõpru üritus, millest ilmajäämine tunduks Rios patt – tähistati rahvusvahelist sambapäeva.

Tol päeval väljuvad keskvaksalist (Central do Brasil) sambarongid, mis peatuvad ainult Oswaldo Cruzi jaamas, kus peetakse maha kirglik sambapidu. Kõik rongid on loomulikult puupüsti inimesi täis ning igas vagunis esineb erinev bänd.

"Huvitav, kas rong kogu selle hüppamise peale ümber ei või minna," mõtlen vaikselt endamisi, kui higine ja värviline mass rongis kogu tee 30-minutlilise sõidu ajal üles-alla hüppab ja lauludele täiest kõrist kaasa röögib.

"Armastusest, nad laulavad armastusest," sakutab mind minu uus parim sõber, pisut purjakil neegrimutt Nelli käest allapoole – keerutan oma sõpradega uljalt puusa, seistes istumiseks mõeldud pingil ning minu kõrval kõõlub teine neegrimutt, endal tagumik poolenisti aknast väljas.

Varem olen juba teada saanud, et Nelli tädi elab Saksamaal Karlsruhes ja et mul on väga ilusad silmad.

"Kuule, aga mis keelt teil seal Eestis siis räägitakse," uurib Nelli veel enne, kui jõuab mulle erinevatel teemadel südant puistata, ning ma tunnen, kuidas minu viis kuud kestev reis on alanud täiesti ootuspäraselt – keset tugeva küünarnukitundega sambapidu, kus silmapiiril pole ühtegi teist turisti ja kellelgi pole õrna aimugi, kus Eesti asub. Vist seal kusagil Jugoslaavia kandis, kehitavad nad ilmselt mõttes õlgu.

„Sellist asja juba reisijuhtidest küll ei leia,“ ahhetab Simon, kui oleme üritanud sambapeol oma tunnikese jagu endale läbi inimmassi erinevate sambalavadeni teed rajada, ning otsustame, et on aeg pillid kotti panna.

Vaid pisut hiljem oleme sillal sadade inimeste vahel lõksus ning kui lõpuks tänu mustale Kalevipojale sõjaväest põgenema saame ja end esimesse ettejuhtuvasse kesklinna viivasse bussi surume, tunnen, et Rio on mind vääriliselt vastu võtnud.

Vaata pilte!

1. Lõbusad argentiinlased

2. Särtsakas Nelli

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing