Kõrgem tsivilisatsioon -- Argentina

Liis Kängsepp 07. veebruar 2009, 15:09

Boliivia kõrval tundub Argentinasse naasmine nagu jõudmine kõrgemasse tsivilisatsiooni. Aga seda muidugi alles pärast seda, kui selja taga neljatunnine ootamine riigipiiril.

-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } -->

„Ma ei ületa enam kunagi Ladina-Ameerikas ühtegi riigipiiri bussiga,“ mõtlen korduvalt enne, kui lõpuks jõuame Boliiviast Argentinasse, sellest saab omamoodi minu uus mantra nii vähemalt ööpäevaks. Loomulikult on bussifirma meile valetanud – piiri ületamine ei lähe sugugi nii valutult, kui lubatud. Boliivia-Argentina piiri õuduste kõrval tunduvad kunagised kogemused Leedu-Poola piiril suisa luksusteenindusena.

Seni aga oleme veel Boliivias. Kell on seitse hommikul, oleme bussis olnud juba üle 12 tunni, sellest piiril kaks tundi. Buss on viimased poolteist tundi viisakalt paigal seisnud, uksed suletud, välja ei lasta kedagi. Kui meid lõpuks välja kamandatakse, peame seisma pool tundi sabas. Päike lõõskab lagipähe, õhk on soe ja lämbe, lisaks kõigele on mul toidumürgitus.

Kui lõpuks kella kaheksa paiku Argentina poolele jõuame, kamandatakse meid taasi bussi ning korjatakse passid ära. Sellele järgneb taas ootamine, seejärel peame kogu oma pagasiga läbima tollikontrolli. Passe endiselt ei ole.

Kella poole kümneks oleme piiriületusega ühele poole saanud, passid jagatakse tagasi, kuid me ei tea veel, et tollikontrolle tuleb teel veel paar tükki ning lubatud kella üheks pärastlõunal me Saltasse, mis on meie järgmine sihtkoht, ei jõua. Saltasse jõuame lõpuks alles kella üheksaks õhtul, kui oleme bussis olnud enam kui ööpäeva.

Järgmisel hommikul sularahaautomaadi juures vajutan mõtlematult, et soovin masinast 300 peesot ja sekund hiljem juba vannun räigelt – suured kupüürid on midagi, millega Argentinas on raske majandada, aga loomulikult olen selle viimase aasta jooksul unustanud. Väike vahetusraha ja mündid on nimelt Argentina kõige kõvem valuuta, ilma väikeste kupüürideta ei saa paljudes kauplustes maksta ning ilma müntideta ei saa näiteks bussiga sõita.

Lisaks olen ma unustanud, et Argentinas (muidugi ka Boliivias), teenindajad naistega ei räägi, kui neil on kaasas meesterahvas. Nõnda olemegi tihti situatsioonides, kus mina küsin hispaania keeles informatsiooni, teenindaja aga vastab minu meessoost kaaslasele, kes hispaania keelt ei räägi ega lase and heidutada ka sellest, et talle vastan alati mina ja mu sõber totaka näoga aknast välja vahib.

Kuid mitte see pole Argentinasse naasmise juures kõige veidram. Nimelt 2007. aasta lõpus otsustas president Cristina Kirchner ootamatult, et talle meeldiks ka kasutada riigis suve- ja talveaega. Mõeldud-tehtud. Pigem küll tehtud-mõeldud, kuna seadus võeti vastu väga kiiresti ning ka rakendati sisuliselt ilma igasuguse etteteatamiseta.

Töötasin sel ajal Argentinas Euroopa Noorte vabatahtlikuna ning jõulude ja uue aasta vahel sõitsin sõpradega Uruguaysse, teadmata seadusest midagi. Kui enne aastavahetust tagasi jõudsin, sain ainult juhuslikult ühele kohtumisele tund aega hiljaks jäädes teada, et vahepeal on kella keeratud.

Sel aastal on Cristina viinud riigi aga uuele tasemele – Argentinas on täna kaks erinevat ajatsooni. Niisiis, kui Saltas on kell kolm päeval, on Buenos Aireses kell hoopis neli päeval. Rääkimata sellest, et ka Saltast vähem kui paarisaja kilomeetri kaugusel põhjas, Jujuys on aeg sama, mis Buenos Aireses.

„Mis mõttes,“ ei saa mina aru, „kas see siis kohalikes segadust ei tekita?“

„Oh, muidugi, küll ja küll,“ vastab mulle taksojuht Juan, kellelt esimesena kuulen, et Argentina opereerib hetkel kahes ajavööndis, „aga no see Cristina on ju hull! Ega sellel muud seletust polegi.“

Teretulemast Argentinasse!

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing