Seadusandja, pane varatu ühingu juht vastutama

26. veebruar 2009, 11:59

Hiljuti saime lugeda Äripäevast, et Q Ehituse pankroti põhjustas arvatavasti juhatuse liikme juhtimisviga, kuid selle väljaselgitamine võib jääda raha puuduse tõttu tuvastamata. Q Ehitusel endal raha ei ole ning võlausaldajad ei soovi eeldatavasti „investeerida“ juhtimisvigade väljaselgitamisse, kuna ei ole adekvaatseid andmeid, et võetavat riski hinnata.

Eestis on tekkinud vägagi taunitav, kui mitte öelda ebanormaalne olukord, kus enam kui pooled pankrotistunud äriühingud lõpetavad raha puudusel raugemisega, mis tähendab, et võlausaldajad jäävad oma rahast täielikult ilma. 2008. aasta statistika kohaselt lõpetas umbes 240 ettevõtjat koheselt raugemisega (isegi pankrotiotsust ei võetud vastu) ning algatatud umbes 250-st pankrotist lõppes ligi 90 ikkagi lõpuks raugemisega. Seega ei jätkunud üle pooltest juhtudest võlgnikul endal raha isegi pankrotimenetluse lõpuleviimiseks.

Leian, et esialgsete pankrotimenetluse kulude katteks jätkuks ühingul alati raha, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt. Seega peaks esialgsete kulude hüvitamise kohustus olema automaatselt juhatuse liikmetel, juhul kui nad on ise lasknud ühingu pangakonto seisu allapoole teatud summat. Juhatuse liikmed on ühingu seisust kõige paremini teadlikud ja seetõttu on nendele rahalise kohustuse sätestamine igati mõistlikum võrreldes käesoleval hetkel kehtiva regulatsiooniga, kus pankrotimenetluse kulude katteks nõutakse raha hoopis võlausaldajalt.

Raugemine on olukord, kus kohus ei algata pankrotimenetlust või lõpetab juba algatatud pankrotimenetluse, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise (teatud perioodi jooksul enne pankroti tehtud tehingute tühistamine, kuna need olid kahjulikud võlgnikule) ja tagasinõudmise võimalus. Kui on võimalik vara tagasi võita, aga võlgnikul ei ole rahalisi vahendeid selle tegemiseks, nõuab kohus pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi tasumist võlgniku võlausaldajatelt. Seega peaks võlausaldaja kinni maksma veel ka võlgniku pankrotimenetluse läbiviimise. Kui aga raha ei ole jätkunud isegi selleks, et välja selgitada pankrotistumise põhjused ning tagasivõitmise võimalused, on võlausaldajal praktiliselt võimatu siinkohal teadlikku otsustust teha. Seega jääb deposiit maksmata ja asi lõpetatakse raugemisega. Vastutusele jääb võtmata juhatuse liige võimalike juhtimisvigade eest ning tagasi pööramata tehingud, mis ühingu pankrotini viisid.

Seadus soosib käesoleval hetkel olukorda, kus võlgniku juhatuse liikmed „raiskavad“ pangakontol oleva raha täielikult ära ja alles siis minnakse pankrotiavaldusega kohtusse. Selline käitumine tagab suure tõenäosusega selle, et keegi ei tule „vanu asju enam meelde tuletama“, kuna see nõuab rahalist väljaminekut ja mitte juhatuse liikmetel, vaid võlausaldajal. Need juhid, kes pöörduvad kohtusse pankrotiavaldusega juba siis, kui võlgnikul veel raha on, riskivad aga sellega, et nende poolt tehtud tehinguid hakatakse analüüsima ning nende vastu võidakse esitada nõudeid.

Selline olukord ei ole õigusriigile kohane ning seab suure küsimärgi alla majandusstabiilsuse ning usaldusväärsuse. Eriti käesolevas ebakindlas majanduskliimas peaks olema võlausaldajatel enam kindlust oma majandustehingutes ning suurem võimalus saada koheldud õiglaselt.

Selleks, et ära hoida „vara kantimisest“ kasu saanud täiesti varatute ühingute juhtide ja isikute pääsemist ilma igasuguse „karistuseta“, tuleks pankrotimenetluse kulude hüvitamise kohustus panna teatud ulatuses automaatselt juhatuse liikmetele. Hetkel nõutakse deposiidi summa sisse võlausaldajalt ja seejärel on tal õigus see sisse nõuda juhatuse liikmelt juhul, kui hiljem tuvastatakse, et juhatuse liige ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust (14 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse ilmnemisest). See on aga liigse riski panemine võlausaldaja õlgadele. Leian, et juhatuse liikmetele sellise kohustuse panemine on õigustatud, kuna reeglina on juhatuse liige ikkagi väga hästi teadlik, millal ühing on püsivalt maksejõuetu ja millal ühingul hakkab nappima rahalisi vahendeid. Siis peaks ta esmalt mõtlema pankrotiavalduse esitamise, mitte pangakonto tühjendamise peale (olgu selleks siis põhjendatud maksed või mitte).

Nii võiks olla nõutava deposiidi suurus sõltuvuses ühingu majandusnäitajatest (käive, töötajate arv, bilansimaht jne.) ning seadus võiks sätestada miinimummääraks vähemalt 40000 krooni. Antud summa annaks pankrotihaldurile võimaluse läbi viia vähemalt miinimumtasemel analüüsi maksejõuetuse põhjuste osas ning sellisel juhul on ka võlausaldajal olemas piisavad andmed, et hinnata omapoolse rahasumma panustamise otstarbekust. Seejärel on võimalik juba rohkem ette võtta, et ebaausad juhid vastutaksid ning kõiki võlausaldajad koheldaks võrdselt (tagasivõitmise teel). Lisaks võiks antud kohustuse sätestada ka kuni ühe või kahe aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tegutsenud juhatuse liikmete suhtes või siis nende juhatuse liikmete suhtes, kes tegutsesid perioodil, mil ühingu netovara oli juba negatiivne või perioodil, kui oli ilmne, et tekkinud oli võlgniku püsiv maksejõuetus.

Siinkohal võib koheselt tuua ka ühe vastuväite, et see abinõu ei pruugi olla piisav, kuna reeglina on juhatuse liikmed ka ise varatud. Tihti see nii aga ei ole. Võtame näiteks kasvõi Q Ehituse endised juhid Urmas Altini, Alo Lillepea ja Meelis Sokmani.

Lisaks ülaltoodule tuleks võlausaldajal ka kehtiva seaduse korral tõsiselt kaaluda deposiidi maksmise otstarbekust. Tihti loobutakse deposiidi maksmisest liiga kergekäeliselt ning ei arvestata tagasivõitmise või hagide esitamise võimalustega. Sageli esitatakse pankrotiavaldus hilinenult ning juhatuse liikmed teevad tehinguid, mida maksejõuetuse korral enam ei tohiks teha. See annab aga võimaluse nõuda kahjuhüvitamist ka juhatuse liikmelt. Juhatuse liikmete vastutusest maksejõuetuse olukorras loe täpsemalt 27.01.09 Äripäeva blogist: „Juhatuse liige, kas sa tõesti tahad seda vastutust kanda?“ http://www.ap3.ee/Default2.aspx?BlogID=9af5797f-a171-4443-bd1f-8b2617cf07e2

Juhatuse liige on reeglina väga hästi teadlik, millal ühing on püsivalt makseraskustes ja siis peaks tal olema piisav motivatsioon ise võimalikult kiiresti pankrotiavaldus esitada. Täna pääsevad need juhatuse liikmed, kes on kõige nahaalsemad, „puhta nahaga“ ning need, kes algatavad pankrotimenetluse olukorras, kus ühingul on veel raha pangakontol, satuvad uurimise ja kahtlustuste alla. Samuti peaksid võlausaldajad esitama ise pankrotiavaldusi viivituseta, et ära hoida kuritarvitused ühingu varaga, mis muudavad võimatuks hilisemad nõuete rahuldamised. Lisaks peaksid võlausaldajad kaaluma tõsiselt ka deposiidi tasumise otstarbekust, kuna see võib osutuda kasulikumaks kui kogu nõudest loobumine (raugemise puhul).

Autor: Advokaadibüroo Sorainen partner Karin Madisson

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing