Segadused maksuintressidega ei pruugi olla lõppenud

03. märts 2009, 11:43

Jaak Siim, jurist-maksuspetsialist, advokaadibüroo Aivar Pilv

Aasta alguses jõustunud maksukorralduse seaduses muudatuste eesmärgiks oli täpsustada intressi arvestamise aegumise regulatsiooni ning muuta laekuva intressitulu administreerimine lihtsamaks. Siiski ei pruugi seadusemuudatused neid eesmärke loodetud ulatuses täita, kirjutab advokaadibüroo Aivar Pilv jurist-maksuspetsialist Jaak Siim.

Mullu detsembris tekkis 15. detsembril Postimehes avaldatud Lauri Linnamäe artikli "Maksuamet esitab teadlikult alusetuid nõudeid" tulemusena väiksemat sorti skandaal, kuna selles kirjutatu kohaselt esitas maksu- ja tolliamet teadlikult maksumaksjatele tähtpäevaks tasumata maksusummadelt arvestatud intressi sissenõudmiseks intressinõudeid pärast maksukorralduse seaduses (MKS) sätestatud aegumistähtaja möödumist.

Maksuhaldur lükkas oma pressiteates artiklis kõlanud süüdistused küll ümber, kuid möönis samas, et ameti avaliku võlapäringu kasutamisel võib esineda olukordi, mil maksumaksjate puhul on kuvatud aegunud intressivõla olemasolu. Probleem lubati lahendada uue tulude arvestussüsteemi kasutusele võtmisega alates käesolevast aastast.

2009. aasta jaanuaris võttiski maksu- ja tolliamet kasutusele uue maksukohustuste ja muude kohustuste arvestussüsteemi, mis pakub maksumaksjale maksukohustuste ja nende kõrvalkohustuste, sh intressikohustuse täitmise kohta varasemast detailsemat infot ning peaks muutma maksuarvestuse senisest arusaadavamaks. Seoses uuele süsteemile üleminekuga muudeti 1. jaanuarist 2009 maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seadusega MKSis rahaliste kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivaid sätteid. Kui nendest muudatustest on meedias korduvalt juttu olnud, siis seni on laiema tähelepanuta jäänud asjaolu, et lisaks muudeti sama seadusega veel intressi määramise aegumist ja intressi laekumist puudutavaid norme.

Muudatused intressi määramise aegumist reguleerivates sätetes

Intressi määramise aegumist puudutava muudatuse kohaselt on 1. jaanuarist intressi arvestamise aegumistähtaeg igal juhul üks aasta, arvates maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. Teiste sõnadega algab intressi arvestamise aegumine pärast maksukohustuse täitmise lõppemist ehk pärast seda, kui maksusumma on vabatahtliku või sundtäitmise tulemusena viimase sendini tasutud. Seega on riigil võimalus intressi arvestada aegumist kartmata ka nende nõuete puhul, kus määratud maksusumma laekumine venib erinevatest põhjustest tingituna lausa aastaid. Kui maksusumma saab lõpuks tasutud, on maksu- ja tolliametil aega terve aasta maksumaksjale intressinõude esitamiseks, millega nõutakse sisse vahepeal maksusummalt arvestatud intress.

Enne 2009. aastat MKSis kehtinud intressi arvestamise aegumist reguleerivad sätted nägid ette erinevad aegumistähtajad olenevalt sellest, kas intressi arvestati arvestamise ajaks tasutud või tasumata maksusummadelt.

Üheaastane aegumistähtaeg oli rakendatav maksuhaldurile teadaolevale maksuvõlale, mis Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 28. novembril 2007 kohtuasjas nr 3-3-1-44-07 tehtud otsuses antud tõlgenduse kohaselt tähendab seda, et intressi määramiseks ei olnud maksuhalduril vaja kontrollida, kas maksusumma on deklareeritud õigel ajal ja õiges summas. Maksuhaldur kontrollis vaid maksete tasumise tähtpäeva ja makse laekumise aega ning arvutas nende andmete alusel välja viivitatud päevade arvu ja intressi suuruse. Seega pidi maksuhaldur tasumisele kuuluva intressisumma välja arvutama ja määrama ühe aasta jooksul juhul, kui maksumaksja deklareeris maksudeklaratsioonis maksusumma küll õigel ajal ja õiges suuruses, kuid tasus selle ettenähtud tähtajast hiljem, mistõttu tekkis intressi arvestamise ja tasumise kohustus.

Tasumata või tasaarvestamata maksusumma alusel intressisumma määramise aegumisele kohaldati aga käesoleva aastani maksusumma määramise aegumistähtaegu ehk teisisõnu lähtuti sellisel juhul kolmeaastasest aegumistähtajast, maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral koguni kuueaastasest tähtajast. Riigikohus märkis eelviidatud 28. novembri otsuses, et viimatinimetatud aegumistähtajad kuulusid intresside arvestamisel kohaldamisele siis, kui maksukohustuslane esitas maksudeklaratsioonis väärandmeid, mille tulemusena tekkis maksuhalduril õigus määrata maksuotsusega täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma, samuti siis, kui maksumaksja deklareeris maksusumma küll õiges suuruses, kuid valel maksustamisperioodil. Kõnesolevad aegumistähtajad hakkasid kulgema selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Nagu eelnevalt märgitud, kohaldub sellest aastast intressi arvestamisele ühtne aastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema alles pärast maksusumma täielikku tasumist. Muudatuse sätestava seaduse eelnõu seletuskirjas märgitu kohaselt oli aegumistähtaegade ühtlustamise eesmärgiks normi sisu täpsustamine ning püüe ennetada intressinõuete aegumise regulatsiooni ümber tekkida võivaid vaidlusi. Kirjeldatud eesmärki silmas pidades tuleb seadusandja initsiatiivi õigusselguse loomisel igati tänuväärseks pidada, eriti viimastel aastatel halduskohtumenetluses märgatavalt suurenenud intressi määramise aegumisele keskendunud vaidluste arvu arvestades.

Minu hinnangul ei pruugi intressi arvestamise aegumise sätete lihtsustamine soovitud eesmärki siiski täita, kuna seaduse muutmisel ei lisatud sellesse rakendussätet, mis reguleeriks uue intressi määramise aegumise põhimõtte kohaldamist enne selle jõustumist tekkinud intressikohustustele. Seega on seadusandja jätnud reguleerimata küsimuse, millisest aegumistähtajast tuleb lähtuda nendel juhtudel, kui intressi arvestatakse enne 1. jaanuari 2009 maksudeklaratsioonis väärandmete esitamise tõttu tasumata jäetud või valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummalt. Maksumaksja jaoks oleks kindlasti soodsam lähtumine varasemast regulatsioonist, kuna sellisel juhul aeguks intressi määramine varem, sest aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäev, mitte aga maksusumma ehk põhivõla täieliku tasumise päev.

Näiteks tuleb käibedeklaratsioon esitada maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks. Kui maksukohustuslane esitas 2006. aasta märtsikuu käibedeklaratsiooni hiljemalt 20. aprilliks 2006 ning märkis selles tahtmatult valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud käibemaksusumma osutus väiksemaks maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, algas 20. aprillil tasumata jäetud maksusumma osalt arvestatava intressi määramise kolmeaastase aegumistähtaja kulgemine. Maksuhaldur ei saaks seadusest tuleneva keelu tõttu esitada maksumaksjale intressinõuet pärast nimetatud aegumistähtaja möödumist ehk pärast 20. aprilli 2009 (eeldusel, et vahepeal ei esinenud aegumise peatumise aluseks olevaid asjaolusid).

Alates käesolevast aastast kehtiva põhimõtte kohaselt algaks aga üheaastase aegumistähtaja kulgemine alles pärast deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva käibemaksusumma täielikku tasumist. Seega kui maksumaksja tasub 2006. aasta märtsi käibedeklaratsioonis esitatud valeandmete tõttu tasumata jäänud käibemaksusumma maksu- ja tolliametile 2009. aasta märtsis, on maksuhalduril aegumistähtaja saabumist kartmata võimalik koostada maksumaksjale intressinõue näiteks alles 2010 veebruaris. Kuna määramise aegumine on nüüdsest seatud täielikult sõltuvusse maksusumma tasumise faktist, võimaldab uus aegumise arvestamise põhimõte maksuhalduril esitada intressinõudeid ka sellel ajal, mil varemkehtinud põhimõtte kohaselt intressi määramise aegumistähtaeg juba möödunud oleks.

Minu hinnangul oleks maksu- ja tolliametil võimalik tugineda enne 1. jaanuarit 2009 tekkinud intressikohustuste osas uuele ja tema jaoks soodsamale intressi määramise aegumist reguleerivale põhimõttele üksnes siis, kui MKSis sisalduks vastavasisuline rakendussäte. Sätte puudumisel tuleb õiguse üldpõhimõtetest lähtudes kohaldada maksumaksja jaoks soodsamat varemkehtinud põhimõtet, mis sidus valeandmete esitamise tõttu tasumata jäetud või valel maksustamisperioodil deklareeritud maksusummalt arvestatava intressi määramise aegumise alguse deklaratsiooni esitamise tähtpäevaga. Maksumaksja jaoks ebasoodsama normi tagasiulatuv rakendamine ei oleks kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega.

Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt märkinud, et üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning et õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994 otsus kohtuasjas nr III-4/1-5/94; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2002 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-51-02, 22. oktoobri 2003 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-96-03, 22. septembri 2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-79-05). Kuna seaduse tagasiulatuv jõud on õiguskorras pigem erandlik nähtus, peab õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine olema seadusandja poolt selgesõnaliselt välja toodud, vastasel juhul on sätte tagasiulatuv kohaldamine õigusvastane.

Kui maksuhaldur lähtub eeltoodud põhimõtet eirates intressi määramise aegumise arvestamisel siiski üksnes 1. jaanuaril 2009 MKSis jõustunud muudatustest, on prognoositav uute vaidluste teke, millede arvu vähendamine rahandusministeeriumi ning maksu- ja tolliameti ametnike poolt koostatud seaduseelnõus sisalduvate muudatuste väljatöötamisel eesmärgiks seati.

Muudatus intressi saajat puudutavas sättes

Veel üks võimalik probleem võib esile kerkida seoses intressi saajat puudutava sätte muutmisega. Seaduses tehtud muudatusest tulenevalt laekub alates 1. jaanuarist 2009 maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud ja tasutud intress üksnes riigile, mitte enam konkreetselt vastava maksu saajale (s.o kohaliku omavalitsuse üksustele, Eesti Haigekassale, Eesti Töötukassale, sotsiaalkindlustusametile, kindlustatud isikutele). Maksutulu saajatele intressisummade edasikandmise lõpetamist põhjendati muudatust sisaldanud seaduseelnõu seletuskirjas selle ebaproportsionaalse kulukusega, mistõttu kippusid arvestuse pidamise ja summade jaotamisega kaasnevad kulud ületama saadavat tulu.

Enim riivas intressi laekumist puudutava sätte muutmine kohalike omavalitsuste huve, kellele laekus siiani maamaksu ja kohalikele omavalitsustele laekuva residendist füüsilise isiku tulumaksu osa summadelt arvestatud ja tasutud intress. Kuigi näiteks 2007. aastal laekus omavalitsustele tasumata jäetud maksusummadelt arvestatud ja tasutud intressi kokku üksnes 24,5 miljonit krooni, mis moodustas kõigest 0,2% kogulaekumisest, pidasid omavalitsused oluliseks, et neilt seadusemuudatusega äravõetav tuluallikas riigi poolt kompenseeritaks.

2008 mais leppisid valitsuskomisjon ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon läbirääkimiste tulemusena kokku, et tulumaksu ja maamaksu intresside arvestuspõhimõte muutmisest tingitud kohaliku omavalitsuse üksuste tulude laekumise vähenemise kompenseerimiseks suurendatakse 2009. aastast kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa 0,03 protsendipunkti ning tasandusfondi kogusummat ühe miljoni krooni võrra. 1. jaanuaril 2009 jõustunud tulumaksuseaduse muudatusega tõstetigi maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele laekuvat tulumaksuosa 11,9%-lt 11,93%-le.

Paraku ei osanud keegi seadusemuudatuste väljatöötamise käigus veel ette näha ulatusliku ja sügava ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tekkimist ega selle mõju Eesti riigi majandusele. Riigi üha halvenev majandusseis ja planeeritust väiksemad maksulaekumised sundisid valitsust välja töötama negatiivse lisaeelarve, mille riigikogu 20. veebruaril vastu võttis ning mis jõustub 1. märtsil. Lisaeelarves kajastuvad valitsuskoalitsiooni osapoolte vahel saavutatud kokkulepped valitsussektori eelarvepositsiooni tasakaalustamiseks kaheksa miljardi krooni ulatuses. Muuhulgas näeb kokkuhoiupakett ette kohalike omavalitsustele eraldatava residendist füüsilise isiku tulumaksu osa vähendamist 0,53 protsendipunkti võrra 1. aprillist 2009. Seega on kohalike omavalitsustele eraldatava tulumaksu osaks edaspidi 11,4%, mis tähendab omavalitsuste tulude vähendamist orienteeruvalt 300 miljoni krooni ulatuses.

On ilmne, et kohalike omavalitsuste tulubaasi sedavõrd suur kärpimine seab suure tõenäosusega löögi alla omavalitsuse suutlikkuse täita nõuetekohaselt ja planeeritud mahus neile õigusaktidega pandud avalikke ülesandeid. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas on küll märgitud, et kohalikele omavalitsustele eraldatava tulumaksuosa vähendamisega seoses muudetakse omavalitsuste kohustusi, et vähendada survet kohalike omavalitsuste kuludele, kuid kuidas see kava praktikas realiseerub, on veel küsimärgi all.

Niisiis on tekkinud olukord, kus esmalt jättis riik administreerimiskulude kokkuhoiu vajadusele viidates omavalitsused ilma intressitulust ning plaanib nüüd raskest majandusolukorrast tulenevalt lisaks sellele märkimisväärselt vähendada nimetatud tuluallika kaotamise kompenseerimiseks käesoleva aasta alguses tõstetud omavalitsustele eraldatava tulumaksuosa suurust. Kujunenud situatsioonis ei saa välistada, et mõni kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võib pöörduda tema tulubaasi vähendavate seadusemuudatuste vaidlustamiseks Riigikohtule poole, leides, et riigipoolne käitumine on vastuolus põhiseadusest ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast tuleneva omavalitsuse finantstagatisega.

Omavalitsuste valmisolekule selliste sammude astumiseks viitab kasvõi Tallinna linnavolikogu poolt 2009. aasta veebruaris vastu võetud otsus pöörduda omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste õigusvastase riive motiivil Riigikohtu poole käesoleval aastal jõustunud MKSis ja rahandusministri määruses maksu- ja muude kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivate sätete kehtetuks tunnistamiseks. Pealinna volikogu leidis, et vaidlustatud õigusnormidega sätestatud nõuete tasumise ja tasaarvestamise põhimõtted ei taga riiklikust maksust kohalikku eelarvesse laekuva osa õigeaegset ja ettenähtud ulatuses laekumist.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et kuigi aasta alguses jõustunud seadusemuudatuste eesmärgiks oli täpsustada intressi arvestamise aegumise regulatsiooni ning muuta laekuva intressitulu administreerimine lihtsamaks, ei pruugi seaduses tehtud muudatused neid eesmärke loodetud ulatuses täita. Käesolevas artiklis viidatud kitsaskohad võivad olla hoopis uute vaidluste allikaks ning kaasa tuua intresside arvestamist ja laekumist sätestava regulatsiooni täiendamise või veelkordse muutmise.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing