Ärge laske töötutel heituda!

10. märts 2009, 12:31

Ei lähe vist nädalatki mööda, kui me ei saaks meedia vahendusel teada, palju uusi töötuid on tööturuametis arvele võetud.

Meie majanduse hambad plagisevad lombi tagant saabunud finantsmalaariast analüütikute hinnangul veel järgmise aasta teise pooleni. Pessimistlike prognooside kohaselt jääb 100 000 inimest meie ca 650 000 pealisest rahvuslikku rikkust loovast inimressursist varsti töötuks.

Sotsioloogid on leidnud, et töötusest hõivesse liikumise võimalused on väiksemad ja seeläbi töötusperiood pikem naistel, mitte-eestlastel ning madala haridustasemega töötajatel. Samal ajal liiguvad töötusest kiiremini hõivesse kõrgharidusega inimesed, samuti Harju maakonna elanikud ja linnade elanikud. Maapiirkondades võivad pikaajaliselt töötuks jääda ka need, kes oma kvalifikatsiooni või oskuste tõttu muidu suuremates keskustes tööd leiaksid. Ärakolimist takistavad suured kolimiskulud, suured sõidukulud, halb ühistranspordi korraldus, väikesed lapsed vms.

Kõrge töötuse määr võib küll heidutada, aga palju tõsisemaks probleemiks võib kujuneda pikaajaliste töötute ning nn heitunute määr.

Heitunud isik on mittetöötav isik, kes sooviks töötada ja oleks valmis töö olemasolu korral kohe tööle asuma, kuid ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud lootuse seda leida.

2006. aastal moodustas Eesti tööjõu-uuringu järgi heitunute hulk töötute hulgast ca 18% . Sel hetkel oli töötuid ca 40000 ja heitunuid 7100 inimest. 15-64 aasta vanuste seas oli töötavaid inimesi Eestis kokku ca 661000.

Konjunktuursed muutused (eriti majanduse ümberstruktureerimine üheksakümnendate alguses ning nn Vene kriis 1997/1998) vahemikus 1992-2000 näitasid, et heitunute määr võib sõltuvalt majanduse arengufaasist varieeruda paarist tuhandest paarikümne tuhande inimeseni. Miks on heitunute määr ühe väikse ühiskonna jaoks eriti oluline?

Esiteks ei tohiks ära unustada, et tööl ja töötamisel on inimese jaos peale leivarahateenimise vahendiks olemise veel muidki funktsioone. See on osa identiteedist ning võimaldab rahuldada suhtlemise ning enseteostamisega seotud vajadusi.

Kvalitatiivuuringud on näidanud, et pikaajaline töötus mõjub halvasti töötute psüühilisele seisundile. See väljendub eeskätt keerulistes peresuhetes, kahjulikes harjumustes (nt alkoholi tarbimises), enesehinnangu languses ning lootusetuses tuleviku suhtes. Pikaajaliste töötute peredes valitseb suur rahapuudus, elatakse kokkuhoidlikult, võib kaasneda alaväärtuslik toitumine, tervise halvenemine, puudub ravikindlutsus, arstiabi ja ravimid pole kättesaadavad. Töötul tuleb sellises olukorras vastuvõtta ükskõik milline töö, sh selliseid tööpakkumisi, millega ei kaasne sotsiaalseid garantiisid. Eriti probleemne on noorte tööotsijate heitumine.

Mitmete riikide kogemused on näidanud, et mida ulatuslikumad ja pikemad on töötuse juhtumid, seda sügavamad ja komplitseeritumad on sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed ühiskonnas.

Heitunute tagasitoomine tööturule võib olla väga kulukas. Lisaks tööpoliitika aktiivmeetmetele (erialane koolitus, kutsenõustamine, toimetulekukoolitus) läheks vaja veel terve hulk nö eelteenuseid (psühholoogiline abi, sotsiaalne rehabilitatsioon jne), milleks aga kohalikel omavalitsustel on niigi nappinud ressursse. Siinkohal tuleks tõsiselt mõelda sellele, et haldureformi tulemusena ei halveneks tööturuteenuste kättesaadavus.

Blogis on kasutatud sotsiaalministeeriumi, Eesti Majanduse Instituudi ning TTÜ koostöös valminud uurimust „Pikaajaline töötus Eestis”.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing