Eesti Pank – pühak või patune?

13. aprill 2009, 15:11

Hiljuti kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti Panga (EP) president Andres Lipstok tahab end kirjutada ajalukku euro maaletoojana. Kui aga vaadata EP töö tulemusi, siis tundub tõenäolisem, et praegune EP läheb ajalukku inflatsiooni ja sellest tuleneva tööpuuduse maaletoojana.

Väide, et mingisugune euroga liitumine on Eesti praeguses majandusolukorras üldse realistlik, on kas a) täiesti võhiklik majandusteaduse perspektiivist või b) parteipoliitiline populistlik vale (a´la jõuame Euroopa viie rikkama riigi hulka jms.). Euroga liitumist võiks pigem iseloomustada kui nokk kinni saba lahti olukorda. Headel aegadel ei täida Eesti Maastrichti kriteeriume inflatsiooni tõttu, halbadel aegadel aga defitsiidi tõttu. Eelarvedefitsiiti kolme protsendi piires hoida ei õnnestu lähiaastatel enam mitte kuidagi. Võrdluseks näiteks, et Eestiga sarnanes majanduslikus vabalanguses olev maa – Iirimaa – ootab sel aastal kaheteistkümneprotsendist eelarvedefitsiiti. Kuna iirlastel on euro olemas, pole neil arusaadavalt vaja defitsiidi prognoosimisega vassida.

Kardan ka, et Euroopa Keskpank (EKP) ei jaga EP optimismi euro kiireks kasutuselevõtuks. Arvata võib, et Frankfurdis küsitakse irooniliselt, et miks meeskond, kes isegi hea ilmaga ei tulnud (euro)laeva juhtimisega toime, peaks (finants)tormi tingimustes sellega hakkama saama.

Ilmselt hämmastab EKPd ka, et miks inflatsiooni taltsutamist (ja euroga liitumist) ei võetud veel paar aastat tagasi üldse tõsiselt. Kui lugeda EP seisukohavõtte pärast euroga liitumise esimesest voorust väljajäämist aastal 2007, ei paista nendest mingit muret inflatsiooni üle – „Viimasel kahel aastal on Eesti majandus arenenud väga kiiresti. Seetõttu on nii majanduskasvu kui ka inflatsiooninäitajad /…/ kõrgemad. Kuid tervikuna mitte nii kõrged, et hinnastabiilsuse tagamiseks oleks vaja erakorralisi või väga drastilisi meetmeid.” (Lipstok, „Rahulikul, aga kindlal sammul euroni “, Postimees, 24.01.2007) Kindlasti tekitas selline “majandusteooria”, mille abiga inflatsiooni püüti põhjendada “kiire majanduskasvuga”, ja mitte Eesti erasektori väliskrediitide plahvatusliku kasvuga 30 protsendilt SKPst kuni umbes saja protsendini SKPst, Frankfurdi monetaristide seas nördimust. Ei maksa unustada, et EKP (nagu ka eelkäija Deutsche Bundesbank) on oma printsiipidelt monetaristlik ja jälgib religioosselt raha ja laenukasvu, toimides Milton Friedmani printsiibi „inflation is always and everywhere a monetary phenomenon“ järgi.

Seda, kui väga tõsiselt EKP inflatsiooni suhtub, näitab asjaolu, et EKP oli veel möödunud aasta suvel, kui Euroopa majandus juba selgelt aeglustus, valmis protsente tõstma. Samas olukorras poleks monetarismist loobunud USA Föderaalreserv selletaolist otsust kindlasti teinud.

Kui EP ei osanud või ei tahtnud superinflatsiooni märgata, siis märkas seda Talouselämä korrespondent Eestis Sami Lotila: “Eesti majanduspoliitikud on uhkustanud oma vähese lugemusega, sellega, kuis nad on läbi lugenud vaid ühe majandusteoreetilise raamatu. Võinuksid lugeda siiski enam, siis ehk oleks välditud superinflatsiooni katastroofilisi tagajärgi /…/ Soomes ja Rootsis on isegi mõte 10protsendilisest inflatsioonist täiesti võimatu, sest mitte ükski kodanik ega poliitik lihtsalt ei aktsepteeri seda” (Lotila, „Eesti inflatsioonil on lollide nägu“, Õhtuleht, 03.09.2007)

Oleks nüüd võinud loota, et kui inflatsioonilised jäämäed silmapiiril selgelt näha, ärkab Titanicu meeskond unest ning püüab valmistuda vältimatuks krahhiks. Aga ei! Tundub, et EP-l polnud ikka veel olukorra tõsidusest vähimatki aimu: “Kui tegelikult ei teagi enam keegi, mis asi see pehme maandumine on, siis käibefraasi laiadesse massidesse tooja, Eesti Panga asepresident Märten Ross pakub täna, et pehme maandumine võib olla ka nullilähedane majanduskasv” (Märten Ross: pehme maandumine võib tähendada nullilähedast majanduskasvu, Postimees, 07.09.2007). Klassikaline tekst finantsmullide kohta on Charles P. Kindlebergeri raamat Manias, Panics, and Crashes: A History of Financial Crises (Wiley, 2005). Oleks lugenud, oleks teadnud, et inflatsiooniline mull ei lõpe mitte kusagil ega kunagi “pehme maandumisega”, vaid ikka krahhi ja paanikaga.

Praegu, poolteist aastat hiljem, on mulli lõhkemise tagajärjed selgelt näha. Eesti on kriisi “juhtivate maade” seas - kindlasti Euroopas esimese viie hulgas. Kui põhjuseks oleks ainult rahvusvaheline finantskriis, siis oleksid näiteks Tšehhi ja Eesti täna samas kohas. Aga Tšehhi, mis suutis inflatsiooni oluliselt paremini vaos hoida kui Eesti, on täna hoopis teises olukorras.

EKP defineerib hindade stabiilsust kui inflatsiooni alla kahe protsendi aastas. Selge on, et Eesti Vabariigi seadusest tuleneva põhiülesandega – hindade stabiilsuse tagamisega – pole EP toime tulnud. Hämmastav on, et EP järelvalveorganid – EP nõukogu ja Riigikogu – pole seda veel märganud! Olen kuulnud küll kriitikat EP krediitkaartide väärkasutamise, liiga kõrgete palkade ja ringluses olevate vigaste rahatähtede kohta, kuid mitte piuksugi inflatsiooni kohta!

Tõenäoliselt tuleks EP oma tööga paremini toime, kui juhtimine oleks vähem poliitiline ja rohkem teaduspõhine. Näiteks on EKP juhatuse kuuest liikmest viiel majandusteaduse doktorikraad. Samamoodi on Rootsi Riksbanki juhatuse kuuest liikmest neljal doktorikraad majanduses.

Teises äärmuses oli aga Islandi keskpank, mille etteotsa, soojale kohale, sokutati poliitik – endine peaminister ja poeet – David Oddson. Muidugi puudus Oddsonil majandusharidus ja panganduskogemus. Arvatakse, et keskpanka juhtides tegeles ta enamuse ajast luuletuste kirjutamisega. Sellise kaadrivaliku kurb tagajärg on tänaseks kõigile näha.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et euroga liitumine on ilmselt kaugesse tulevikku edasi lükkunud. Eesti ei ole näidanud, et oleks tahtnud euroga liitumist tõsiselt võtta ja inflatsiooni taltsutada. Loota, et EKP mingit hinnaalandust teeks, on asjatu – ülalpool tsiteeritud inflatsiooni õigustav lalin ärritas EKPd samamoodi nagu rahandusminister Padari võhiklik katse võtta finantsstabiilsust puudutavaid seadusi vastu EKPd informeerimata. Nagu märgib Eesti Päevalehes Raimo Poom: „EKP ülimõjuvõimas president Jean-Claude Trichet allkirjastas 9. märtsil riigikogule suunatud seitsmeleheküljelise kirja. Trichet avaldab seal kõige valjemas toonis nördimust, et eelnõu menetlemise käigus jäeti kõrvale Euroopa seadustest tulenev kohustus EKPga sellistes asjades konsulteerida.” (Raimo Poom, “Padari isepäisus ajas Euroopa Keskpanga raevu”, Päevaleht, 19.03.2009)

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    10. November 2009, 19:14
    Otsi:

    Ava täpsem otsing