Millest sünnivad tüütud reklaamid?

25. mai 2009, 12:43

Mõned reklaamid lihtsalt on sümpaatsed. Näiteks võluvad meid Apple'i reklaamid oma lihtsuses ja elegantsis. Valdava enamuse reklaamide kohta seda kahjuks väita ei saa. Milles asi?

Hea reklaam ei ole lihtsalt tore vaadata, sellel on ka soovitud mõju. Statistika näitab, et umbes 80% suurematel festivalidel auhindu võitnud reklaamidest on olnud väga edukad ka müügi mõttes. Vaadates kampaaniate õnnestumise tervikprotsenti, siis on selge, et sama ei saa väita nende kohta, mis auhindu võitnud ei ole. Seega järeldame, et väljapaistvuse ning õnnestumise vahel on selge korrelatsioon. Mis on ka üdiloogiline, sest inimestele ei meeldi igav, banaalne ja laupamääriv asi.

Põhjusi, miks sünnivad reklaamid, mis meid kanalit vahetama panevad, on mitmeid. Paljud head ideed jäävadki agentuuri sahtlitesse, sest on maha laidetud sõnadega, et "jah, idee on hea, ent liiga radikaalne ja üldse oleks parem kogu kampaania lükata järgmisesse aastasse."

See võib olla näide kliendipoolse julguse puudumisest, sest idee rakendamine nõuab südikust ja sirget selgroogu. Ei ole ilmselgelt lihtne ära põhjendada ettevõtte emale Kesk-Euroopas, miks on Baltikumis tarvis turundust teha 180 kraadi teisiti, kui seda on tehtud juba aastaid näiteks Saksamaal, Poolas või mujal Euroopas. Või lihtsalt, et klient otsustab turvalist, vana teed pidi teha... siinkohal meenub üks huumorivalda kuuluv video sellest, kuidas Microsoft Apple'i reklaami ümber disainis:

Kahjuks ei ole harvad ka need juhtumid, kus agentuuri arvates hea idee on tekkinud puhtalt "õhust" - ehk siis ilma grammikese agentuuri-poolse analüüsita. Ideede kaitsmine jääb tasemele „meile meeldib", aga sellest kliendi juhatusele juba ei piisa, eriti tänases turuolukorras.

Niisiis, tõeliselt HEA IDEE ei jää sahtlisse järgmist katset ootama, sest tõesti hea idee baseerub analüüsil, sobib konteksti ja saavutab seatud müügieesmärgid. Tihtilugu kuuleb turunduskuluaarides, kuidas Eesti reklaamiagentuurid otsivad mainekujundamise eesmärkidel niisuguseid kaasuseid, millega seataksegi eesmärgiks muneda üks kuldmuna. Sellest tulenevalt evib turundusringkondades ka sellesuunaline iroonia, et reklaamiloojatel on alati pea pilvedes ja soovitakse pigem enda täitumata soovunelmate realiseerumist, mitte efektiivset turundust juurutada.

Siiski, ideaalreaalsus võiks olla see, et hea idee on efektiivne, täidab turunduseesmärgid ning saab samas kaasnevalt ka vastava tunnustuse.

Lõpetame näitega Londoni agentuuri Fallon 2007. aasta loominguga.

Pealtnäha samuti radikaalne idee, idee, mis justkui ei allukski ühele reklaamiteooriale. Mõned reklaamiloojad on pidanud Cadbury gorillat täiesti uueks suunaks reklaamiloome maailmas - nn kaosereklaamiks, emotsioonireklaamiks. Tarbijale kuvatakse meeleoluline lõik, toode ja sõnum siseneb reklaami justkui juhuslikult. Samas antud radikaalne idee tõstis Cadbury müüki 30%, seatud eesmärgid saavutati. Niisiis võiks järeldada, et näiline juhuslikkus oli siiski peenelt planeeritud agentuuri ja kliendi koostööst sündinud reklaam. Võimalik agentuurile antud ülesande püstitus: "Mida vähem te üritate mulle müüa, seda tõenäolisem on see, et ma ostan."

Artikli autor on Creatumi partner Moonika Kiop.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing