Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kohtumine libeda maoga

Raimo Ülavere 14. juuli 2009, 14:26

Eesti ühe ärivaldkonna liiderfirma juhi pilk läks veidi kohmetunult oma ette lauale. Pika nõukogudeaegse, visuaalsel hinnangul mõni tonn kaaluva pika T-kujulise laua taga istus firma juhatus.

„Öelge, mis peaks tegema? Ma mäletan neid sellest ajast, kui tööle tulin, nemad mind tööle võtsid. Kohtun nendega iga päev, ka pärast tööd küla vahel … Nad on head töötajad, kes on lihtsalt teatud vanuses … Ja nüüd pean nad koondama.” Mees vaikis hetke, põrnitsedes tumeda peitsi ja lakiga kaetud lauda ja jätkas: „See on raske, see on mulle väga raske.”

Sellist aususe hetke juhtidega suheldes ei kohta just sageli. Ent samas oli see ka tunnistus ühest teisest omadusest, mida juhist kiirgas: see oli hoolimine. Siiralt ja omakasupüüdmatult.

Olen osalenud, kas konsultandina või ka firma töötajana, päris mitmel koosviibimisel, kus teemaks organisatsiooni põhiväärtused. Arutatakse, vaieldakse, otsitakse konsensusi ja kompromisse. Ehkki mitte alati pole see kõige kiiremalt tulemust toov tegevus organisatsiooni seisukohalt vaadates, siis osalejatel on reeglina põnev ja huvitav tegeleda vahest ka veidi ebaratsionaalsemate teemadega. Ja alati on ühe põhiväärtusena arutluse all hoolivus ning sageli ta jõuab ka lõplikkusse põhiväärtuste nimistusse. Kahjuks. Sest olen ka täheldanud, et sageli on see vaid sõnakõlks, ilus ja kaunis sõna, millel juhtide igapäeva tegevustega puudub seos. Juhi töö on aga hoolida, olla hooliv. Kuidas siis? Mõned märksõnad.

Kas kokkulepped ja lubadused peavad? Lihtne, igapäevane näide – kas juht jõuab kokkulepitud kohtumisele kokkulepitud ajal. Õigeks ajaks kohale jõudmine ning ka muude tähtaegadega seotud lubaduste pidamine on ka märk hoolivusest, hoolivusest selle kõige elementaarsemal tasemel. Jättes kõrvale psühholoogide seletused ja hilinejate raskest lapsepõlvest tulenevad diagnoosid, on hilinemine kõige lihtsamal moel lugupidamatuse avaldus teise inimese aja suhtes.

Kuidas ma saan sind aidata? Lihtne küsimus, eks ole? Ent kui tihti juhid seda lihtsana tunduvat küsimust päriselt küsivad? Minu kogemuse järgi, pehmelt öeldes, liiga vähe. Hea on siin hoolivuse seisukohast just alustada küsimust sõnaga ”kuidas”, mitte „kas”. Sest siis hakatakse rääkima asjast, konkreetsetest tegevustest. „Kas” küsimuse puhul aga on inimesel suur kiusatus öelda kohe „ei” – sest äkki peab juht mind saamatuks…

Üks asi veel. Kui juhid konkreetse teemaga töövestlustes küsivad seda küsimust liiga vähe, siis ise, ilma konkreetse teemata, ei algatata vestlust praktiliselt üldse. Hea juht pakub oma abi ka siis, kui seda otseselt ei küsita. Sest teatavasti pole eestlased ka hädas olles maailma parimad abiküsijad…

Kohaloleku reegli kehtimatus. Psühholoogid ütlevad, et väikeste laste puhul kehtivad reeglid ainult siis, kui reeglite kehtestaja on ise kohapeal. Niipea, kui ta lahkub, lahkub ka reegel. Hea juht hoolib ka siis, kui inimest pole kohal. Tagarääkimine on kindel märk hoolivuse puudumisest. Olen seda kohanud liigagi sageli ja iga kord tahaks sellisesse olukorda sattununa öelda "Pehmete ja karvaste" seriaali jänese kombel: vastik, vastik …

Kas sa tead inimese abikaasa nime ja laste arvu? Jällegi lihtne küsimus. Vastus selle küsimusele annab viite, kas inimesest hoolitakse kui kasumitoojast, lülist organisatsiooni masinavärgis. Või kui inimesest oma maailma ja oma suhetega, kes panustab ühiste eesmärkide nimel.

Hoolivus nakkab. Välismaises juhtimiskirjanduses ringleb legend uuringust, kus uuriti, kas ja kuidas hoolivus nakkab. Uuringu sisu oli järgmine. Peateel liigub tipptunnil katkematu vool autosid ning kõrvalteelt peateele tulla on tõeline aja- ja närvikulu. Sest keegi ei soovi vahele lasta. Tehtud katses aga anti teed ja lasti autojuhte teadlikult vahele, uurides nende edasist käitumist. Ja selgus, et need juhid, keda oli vahele lubatud, andsid ise omakorda teed teistele kordades meelsamini, kui n-ö tavalised liiklusvoolus kulgejad. Hoolivus nakkab.

Võltshoolivus. Vähe on hullemaid suheterikkujaid kui võltshoolivus - kui hoolivust teeseldakse, mis iganes eesmärgi nimel. „Kuidas sul läheb?” küsib juht mesimagusalt. Ja järgmisel hetkel mingis teises seltskonnas kirub inimest maapõhja. Olen ise olnud selle inimese nahas ja tunne, nagu oleksin kohtunud libeda maoga, jääb ebasiira inimese suhtes kummitama väga pikaks ajaks. Kui päriselt inimesest hoolida ei suuda, siis pole vast mõtet seda ka vägisi hakata teesklema. Sest see tuleb välja, varem või hiljem.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing