Kas töölepingu peatumine on sama, mis töötaja õigus töö tegemisest keelduda?

30. september 2009, 14:32

Advokaat Kairi Tuulmägi kirjutab Advokaadibüroo Aivar Pilv õigusblogis töölepingu peatumisest uues töölepingu seaduses

Käesoleva artikli eesmärk on lühidalt analüüsida, mida tähendab uue töölepingu seaduse (TLS) §-s 19 kasutatav mõiste töötaja õigus töö tegemisest keelduda, ning hinnata, kas sellise mõiste kasutamine töölepingu seaduses on põhjendatud.

Kui kuni 01. juulini 2009. a kehtinud töölepingu seaduse (vana TLS) kohaselt loeti teatud juhtudel tööleping (ajutiselt) peatunuks, siis TLS-st sellist mõistet enam ei leia. Levinumateks töölepingu peatumise alusteks olid vana seaduse kohaselt töötaja puhkus (§ 55 p 3) või haigus ehk ajutine töövõimetus (§ 55 p 4). Tavapäraselt sai töölepingut peatada ka poolte kokkuleppel (§ 55 p 2). Lisaks nägi seadus ette mitmeid teisi aluseid töölepingu peatamiseks.

Ometi ei ole töölepingu peatumise regulatsioon sisuliselt TLS-ist kadunud, kuid seadusandja on otsustanud selle ümber nimetada hoopis töötaja õiguseks keelduda töö tegemisest. Regulatsiooni eesmärk on kindlustada, et ajal, mil töötaja kasutab oma õigust töö tegemisest keelduda, ei ole tööandjal õigus temalt töö tegemist nõuda ega töö mittetegemise ettekäändel töölepingut üles öelda.

Vastavalt TLS §-le 19 on töötajal õigus keelduda töö tegemisest eelkõige juhul, kui ta kasutab puhkust, on ajutiselt töövõimetu, esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhul töötajaid, osaleb streigis, täidab riigikaitselisi ülesandeid (nt ajateenistus) või on tal muu töölepingu, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud põhjus.

Kuivõrd uus regulatsioon on üldjoontes sarnane vanas seaduses sätestatule, tekitab sama põhimõtte nimetamiseks uue ja suhteliselt keerulise mõiste kasutamine tahes-tahtmata mõningaid küsimusi.

TLS-i seletuskirja kohaselt on uue mõiste kasutuselevõtmise eesmärgiks viia TLS-i mõisted kooskõlla võlaõigusseaduse (VÕS) mõistetega, eeskätt VÕS §-ga 111. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt on ühel lepingupoolel (näiteks töötajal) õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kui teine lepingupool (tööandja) oma kohustust ei täida. Samas on seadusandja oma selgitustes vastuoluline, kuna TLS-i seletuskirjas rõhutatakse hoopis, et töö tegemisest keeldumist ei tohi VÕS §-ga 111 segamini ajada ning viimatinimetatud säte tuleb seetõttu kohaldamisele üksnes juhul, kui töötaja keeldub töö tegemisest tööandjapoolsel lepingurikkumisel.

Seega, kui TLS § 19 ja VÕS § 111 reguleerivad kahte sisuliselt erinevat olukorda ning võlaõigusseaduse vastavat normi TLS-i § 19 mõttes niikuinii ei kohaldata, siis milleks oli vaja mõisted ilmtingimata ühtlustada? Pigem tekitab autori hinnangul just uus regulatsioon segadust nii töötajate kui tööandjate jaoks, kuna töötaja „õigus keelduda töö tegemisest“ viitab pigem just sellise õiguse tekkimisele tööandjapoolsele lepingu rikkumise tõttu.

Teiseks ei selgu uuest töölepingu seadusest ega ka selle seletuskirjast, kas ja kuidas peaks vormistama töölepingu lisa, mille kohaselt tekib töötajal õigus töö tegemisest keelduda.

Vana TLS kohaselt tuli töölepingu peatumise korral teha tööraamatusse märge juhul, kui leping peatati rohkem kui kolmeks kuuks (vana töölepingu seaduse § 20 lg 3 p 4) näiteks poolte kokkuleppel või põhjusel, et töötaja asus täitma ajateenistuskohustust. Muudel juhtudel oli töötajal õigus nõuda töölepingu peatumise kohta kande tegemist töölepingusse (sisuliselt töölepingu lisa vormistamise näol).

Uuest töölepingu seadusest ei leia seevastu ühtegi punkti selle kohta, kas ja kuidas peaks vormistama töötaja õiguse teatud aja jooksul töö tegemisest keelduda. Tavapärastes olukordades, nagu haigestumine või seaduses ettenähtud puhkuse kasutamine, ei olegi see vajalik. Samas tekib küsimus, kas töötajal on õigus jätkuvalt nõuda tavapärasest pikemal töölepingu peatumisel (ehk töötaja õiguse tekkimisel töö tegemisest keelduda) selle kirjalikult vormistamist ning kas tööandjal on vastava nõude saamisel kohustus vastav dokument vormistada.

TLS-i § 19 lg 6 kohaselt on töötajal õigus keelduda töö tegemisest muuhulgas ka töölepingus või kollektiivlepingus ettenähtud põhjustel. Seega võiksid töötaja ja tööandja autori hinnangul töölepingusse sisse kirjutada kõik arvatavad alused, millal võib töötaja pikema ajal vältel töölt eemal viibida. Samas on ilmne, et kõiki tekkida võivaid olukordi ei saa pooled kunagi ette näha ning ei ole päris selge, kas töölepingus eelnevalt fikseerimata alustel on töötajal õigus töö tegemisest keelduda või nõuda vastava aluse täiendavat kehtestamist töölepingus.

Kui eeldada, et seadusandja mõtte kohaselt on pooled vabad ise otsustama, kas soovivad määrata kirjalikult kindlaks aja, mil töötaja võib töö tegemisest keelduda (pikemaajalise töölt eemalviibimise korral oleks see autori hinnangul igal juhul soovitatav), siis kuidas peaksid pooled koostatava dokumendi sõnastama? Seaduse kohaselt ei tohiks ju vormistada töölepingu lisana enam dokumenti „Töölepingu peatumine poolte kokkuleppel üheks aastaks seoses töötaja Mati õppima asumisega Helsinki Ülikooli“, vaid pooled peaksid vormistama „Töötaja Mati õigus keelduda ühe aasta jooksul töö tegemisest seoses Helsinki ülikooli õppima asumisega“. Tundub ebatavaline, kuid samas peaks kõik juriidiliselt korrektne olema.

Tahes tahtmata tekib siiski küsimus, kas töötaja ja tööandja saavad üldse omavahel kokku leppida, et töötaja kasutab teatud aja jooksul oma õigust töö tegemisest keelduda.

Viimaks, eriti kummalisena tundub uus mõiste aga olukorras, kus vastav initsiatiiv tuleb tööandja poolt, sest sellisel juhul peaks tööandja tegema töötajale ettepaneku, et töötaja kasutaks teatud perioodil oma õigust keelduda töö tegemisest.

Vaatamata eeltoodule ei näe autor põhjust, miks ei võiks töötaja ja tööandja tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest leppida töölepingus kokku ka selles, et nimetavad omavahelistes dokumentides töötaja õigust töö tegemisest keelduda ikkagi töölepingu peatumiseks. Iseküsimus on see, kas selline täiendav reguleerimine on otstarbekas ja seadusandja mõttega kooskõlas.

Iseenesest on arusaadav, et seadusandja on soovinud uue töölepingu seaduse mõisted viia kooskõlla võlaõigusseaduse mõistetega. Siiski tundub, et sellise pika ja kohmaka mõiste, nagu töötaja õigus keelduda töö tegemisest, kasutuselevõtmine ei ole otstarbekas ega ka praktiliselt hästi rakendatav, mistõttu oleks võinud seadusandja leida sellele kas parema alternatiivi või jätta mõiste üldse muutmata.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing