Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pangagarantii – kas võlgniku täiendav risk??

22. oktoober 2009, 13:41

Lepingulistest kohustustest tulenevate nõuete maksmapanek on alati seotud riskidega, nagu võlgniku pankrot, maksejõuetus või maksesoovimatus. Nõude maksmapanek ja sellega kaasnev õiguslik vaidlus võib nõuda võlausaldajalt ulatuslikke kulutusi ning kesta aastaid, muutes nõude võlausaldaja jaoks väheväärtuslikuks või selle sissenõudmise võimatuks, kirjutab advokaadibüroo Aivar Pilv advokaat Hetti Lump.

2008. a lõpus alguse saanud ja 2009. a hüppeliselt kasvanud pankrotimenetluste laine ei ole tänaseks raugenud ning ettevõtete üldine majanduslik olukord on endiselt raske. Seetõttu on paljud ettevõtjad tõenäoliselt arutlenud küsimuse üle, kuidas vähendada riske, mis võivad tekkida lepingulistest kohustustest tulenevate nõuete maksmapanemisel. Makseraskustes ettevõtjad on seevastu aga kindlasti juurelnud selle üle, kuidas taastada enda usaldusväärsus äripartnerite silmis, et keerulisest majandussituatsioonist edukalt välja tulla.

Lepingutest tulenevate nõuete maksmapanemisel tekkida võivate riskide minimeerimiseks kasutatakse praktikas kõige enam sõltumatuid garantiisid ehk nn pangagarantiisid. Sõltumatuid garantiisid kasutatakse eelkõige:

riskide maandamiseks näiteks ehitusettevõtluses, et tagada lepingu poolele hüvitis, kui teine lepingu pool ei täida lepingust tulenevaid kohustusi (teostusgarantii);

müüja riskide maandamiseks, et tagada makse tarnitud kauba eest, kui ostja ei ole maksetähtpäevaks oma kohustust täitnud (maksegarantii);

hankekonkursi korraldaja riskide maandamiseks selleks puhuks, kui pakkuja muudab pakkumist, pakkumise tühistab või keeldub pärast pakkumise vastuvõtmist lepingu sõlmimisest (pakkumisgarantii) jne.

Lisaks eeltoodule on sõltumatu garantii tõhus vahend makseraskustes olnud ettevõtja usaldusväärsuse taastamiseks äripartnerite silmis – enne sõltumatu garantii väljastamist teeb pank alati garantii taotleja kohta krediidiotsuse ning seega võib võlausaldaja eeldada, et pank on garantii taotleja maksejõulisuses veendunud.

Sõltumatu garantii mõiste leiame võlaõigusseaduse § 155 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt on garantii mis tahes leping, millega majandus- või kutsetegevusest tegutsev isik võtab garantiiga tagatavast kohustusest sõltumatu kohustuse teha garantiilepingus sätestatud tingimuste täitmisel teatud toiming, eelkõige maksta teatav rahasumma, parandada või asendada asi vms.

Sõltumatute garantiide kasutamise mehhanismi mõistmiseks on oluline teada, et tegemist ei ole üksnes panga (garandi) ja võlausaldaja (soodustatud isiku) vahelise suhtega, vaid kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik (garantii taotleja). Võlgniku ja võlausaldaja vahelise suhte moodustab leping või muu võlasuhe, millest tulenevate võlgniku kohustuste täitmist sõltumatu garantiiga tagatakse. Võlgniku ja garandi vahelise suhte moodustab teatav lepinguline suhe (tavaliselt käsundusleping), mille alusel garant võtab endale kohustuse garantiilepingu sõlmimiseks ja sellega seonduvate võimalike kulutuste kandmiseks. Garandi ja võlausaldaja vahelise suhte aluseks on garantiileping, mille näol on sisuliselt tegemist garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel võlausaldajale teatud rahasumma.

Praktikas kõige levinum sõltumatu garantii maksemehhanism on garantiisumma väljamaksmine võlausaldaja esimesel nõudmisel (nn first demand guarantee). Nimetatud juhul on võlausaldajal õigus üksnes kirjaliku nõude (või kui garantii tingimustes on sätestatud, siis kirjaliku nõude ja kinnituse) esitamisel nõuda pangalt garantiisumma väljamaksmist. Kui võlausaldaja poolt esitatud nõue vastab formaalse kontrolli tulemusel täpselt garantii tingimustele, ei ole võlausaldaja kohustatud pangale täiendavalt tõendama, et garantiiga tagatav risk on saabunud ning pank on kohustatud võlausaldajale garantiisumma (reeglina kolme kuni viie päeva jooksul) välja maksma. Üldjuhul on sõltumatu garantii väljastamise tingimuseks, et garantiisumma väljamaksmisel tekib garandil regressinõue võlgniku vastu – garant saab nõude rahuldamise korral nõuda võlgnikult kõigi seeläbi kantud kulutuste, s. t väljamakstud garantiisumma ja asjaajamiskulude hüvitamist.

Võlausaldaja vaatepunktist on tegemist maksimaalset kaitset pakkuva tagatisega, mis võimaldab nõuda pangalt garantiisumma väljamaksmist just siis, kui võlausaldaja leiab, et tal on selleks õigus – see on ka üks peamisi põhjuseid, miks sõltumatud garantiid on praktikas niivõrd laialdaselt kasutatud.

Võlgniku seisukohast on tegemist aga lahendusega, mis toob kaasa maksimaalse riski sõltumatust garantiist tulenevate õiguste kuritarvitamise realiseerumiseks, sest pangal on nõude saamisel kohustus kontrollida üksnes nõude vastavust garantii tingimustele, mitte asjaolu, kas garantiiga tagatav risk on ka tegelikkuses realiseerunud. Praktikas nimetatakse sõltumatuid garantiisid seetõttu sageli ka „enesetapu“ garantiideks. Seejuures omab olulist tähtsust, et ka juhul, kui pank maksab võlausaldajale garantiisumma alusetult välja, ei vabane võlgnik kohustusest hüvitada garandile kõik nõude rahuldamisega kantud kulutused. Kuigi võlgnik omandab nimetatud juhul nõude võlausaldaja vastu, on võlausaldaja vastu nõude esitamine kahtlemata ebamugav, aeganõudev ja kulukas. Kahetsusväärselt on nimetatud asjaolu praktikas suurema tähelepanuta jäänud.

Õiguste kuritarvitamise võimalike tüüpjuhtumite ammendavat loetelu ei ole tõenäoliselt võimalik välja tuua, kuid sõltumatutest garantiidest tulenevate õiguste kuritarvitamisega võib tegemist olla näiteks juhul, kui:

sõltumatus garantiis kirjeldatud asjaolu ei ole ilmselgelt saabunud või sellega tagatud risk ei ole ilmselgelt realiseerunud;

sõltumatu garantiiga tagatav kohustus on kohtuotsusegpäraa või vahekohtu otsusega tunnistatud kehtetuks, v. a kui selline risk on garantiiga tagatud;

kohustus, mille tagamiseks sõltumatu garantii väljastati on ilmselgelt kohaselt täidetud;

sõltumatu garantiiga tagatud kohustuse kohane täitamata jätmine on selgelt tingitud võlausaldaja tahtlikust teost jne.

Kindlasti on lugeja järgnevaks küsimuseks, mida teha juhul, kui on tõenäoline, et võlausaldaja esitab pangale alusetu nõude garantiisumma väljamaksmiseks või kui võlausaldaja on pangale juba alusetu nõude esitanud.

Täna puudub Eestis regulatsioon, mis otseselt käsitleks sõltumatutest garantiidest tulenevate õiguste kuritarvitamist ja selle tõkestamist. Kasutades ära tekkinud olukorda on pangad lahendanud probleemi iseseisvalt ning mõistetavalt vastavalt enda huvidele, sätestades garantiisumma väljamaksmise eelduseks üksnes garantii tingimustele vastava nõude esitamise ning garantiisumma väljamaksmisele üksnes kolme kuni viie päevase tähtaja. Selliste tingimuste seadmisel on pangad end osavalt distantseerinud võlausaldaja ja võlgniku vahelisest vaidlusest lepingu täitmise või täitmata jätmise üle.

Võlgniku seab pankade poolt kujundatud olukord aga raskesse positsiooni, sest vaatamata panganduspraktikas järgitavale üldtunnustatud tavale, et pank on võlausaldajalt nõude saamisel kohustatud viivitamatult teavitama sellest võlgnikku, ei ole võlgnikul üldjuhul kolme kuni viie päeva jooksul võimalik enda õiguste kaitseks midagi otsustavat ette võtta. Kuivõrd pangad reeglina garantiisumma väljamaksmise tähtaega ei pikenda (sest see seaks ohtu panga usaldusväärsuse), on võlgnikelt sisuliselt võetud võimalus kasutada ennetavaid meetmeid sõltumatutest garantiidest tulenevate õiguste kuritarvitamise tõkestamiseks ning sellest tuleneva kahju ära hoidmiseks. Võlgnikel on võimalik oma õiguste kaitseks otsustavaid samme võtta alles pärast garantiisumma väljamaksmist ja seega tegelda pigem kahju likvideerimise kui selle ennetamisega.

Õigusteoorias on põgusalt diskuteeritud ka selle üle, kas pank saaks garantiisumma väljamaksmisest erandina keelduda ja võlausaldaja vastu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lõikest 2 tulenevat õiguste kuritarvitamise vastuväidet ja võlaõigusseaduse §-st 6 tulenevat heauskse käitumise kohustust. Arvestades sõltumatu garantii funktsiooni vabastada võlausaldaja tõenduslikest raskustest, saab õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamine käesoleva artikli autori hinnangul kõne alla tulla vaid üksnes väga erandlikel juhtudel ja ainult siis, kui õiguste kuritarvitamine on ilmne. Viimasel juhul võiks isegi väita, et pank on kohustatud garantiisumma väljamaksmisest keelduma, sest garant, kes maksab garantiisumma välja, olles ise teadlik, et võlausaldaja nõudel puudub alus, on pahauskne ning on rikkunud võlgniku ja garandi vahelisest suhtest tulenevat hoolsuskohustust. Seega saab põhimõtteliselt väita, et garandil on teatud juhtudel õigus ja isegi, kohustus garantiisumma väljamaksmisest keelduda, kuid neid juhtumeid tuleb praktikast ette väga harva. Hoolsuskohustuse rikkumise korral saab võlgnik garandi kulutuste hüvitamise nõude tasaarvestada oma hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega.

Lisaks eeltoodule saab rääkida võimalusest, et võlgnik esitab õiguste kuritarvitamisest teadasaamisel viivitamatult kohtule avalduse hagi tagamiseks, milles palub, et kohus keelaks pangal garantiisumma väljamaksmise (millega võib siduda ka panga kohustuse anda garantiisumma üle kohtutäiturile või maksta raha kohtu ettenähtud pangakontole). Kuivõrd tagada võib ka hagi, milles on esitatud tulevane või tingimuslik nõue, oleks võlgnikul võimalik sellekohane taotlus kohtule esitada ka enne hagiavalduse esitamist, viitega asjaolule, et kui kohus jätab hagi tagamata, maksab pank garantiisumma võlausaldajale alusetult välja ning võlgnikul tekib sellest tulenevalt võlausaldaja vastu nõue. Kõnealust võimalust võib siiski pidada pigem teoreetiliseks, sest praktikas ei ole võlgnikul võimalik niivõrd operatiivselt tegutseda, s. h koguda vajalikke tõendeid tõendamaks, et võlausaldaja on sõltumatust garantiist tulenevaid õigusi kuritarvitanud. Kuivõrd õiguste kuritarvitamise vastuväide saab sõltumatute garantiide olemusest tulenevalt kõne alla tulla vaid väga erandlikel juhtudel ja ainult siis, kui õiguste kuritarvitamine on ilmne, ei ole ka kohtud tõenäoliselt valmis sellekohaseid hagi tagamise avaldusi kergekäeliselt rahuldama.

Kokkuvõtlikult, tuleb möönda, et praktikas niivõrd laialdast kasutust leidnud sõltumatud garantiid on võlgniku seisukohast vaadatuna äärmiselt riskantsed vahendid oma lepinguliste kohususte tagamiseks ja usaldusväärsuse taastamiseks. Seega on sõltumatute garantiide kasutamine mõistlik eelkõige juhul, kui võlgnik on veendunud, et ta on võimeline garantiiga tagatava kohustuse õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil täitma ning on kindel, et võlausaldaja on usaldusväärne ja oma garantiist tulenevaid õigusi ei kuritarvita.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 19:14
Otsi:

Ava täpsem otsing