Arvamus: riik asub ettevõtja selja taha

11. november 2009, 08:16

Vastupidiselt viimase aja suundumusele, kus riik otsib pigem võimalusi ettevõtetest väljuda, otsustati st oktoobri viimasel nädalal asutada riigile kuuluv krediidikindlustusselts.

Eelnev on mitmes mõttes huvitav, kuna seni on pigem lähtutud põhimõttest, et riik ei peaks otseselt ettevõtluses osalema ning ettevõtjad teavad üldjuhul kõige paremini, kuidas seda teha. Seekord kaldus vaekauss teisele poole ning ka ettevõtjad ootasid sellist sammu pikisilmi.

Kui erakindlustajad tõmbavad tegevust kokku, peab riik ise kindlust pakkuma. KredEx on ekspordigarantiisid väljastanud aastast 2001, garanteerides ligi 3 mld krooni ulatuses arveid ning aidates umbes 250 eksportööri. Aastal 2005 aga ekspordigarantiide väljastamise reeglid muutusid ning KredExil kui riiklikul organisatsioonil polnud enam võimalik tagada makseid Euroopa Liidu riikides asuvatelt ostjatelt, kuhu teatavasti suundub ligikaudu 70% Eesti ekspordist. Sisuliselt jäi KredEx pakkuma teenuseid kitsas niðis, mis ei rahuldanud suurema osa ettevõtjate tegelikke vajadusi. Ja praktikas polnud vajagi, kuna erakindlustajad olid selleks ajaks siinsele turule sisenenud ning valmis oma teenuseid pakkuma. Tõsi, tänaseks on Eestis kolmest globaalsest tegijast registreeritud vaid ühe filiaal, teised kaks pakuvad kindlustust piiriüleselt Soomest ja Leedust.

KredExi tegevus on hea näide sellest, kuidas riiklik institutsioon kiirendas turu tekkimist ning taandus, kui see toimima hakkas. Ja kõik toimiski suurepäraselt kuni 2008.a. sügiseni. Täna Baltikumi ettevõtete riske erakindlustajate poolt sisuliselt ei kaeta ning väga suur osa ka muudes riikides asuvate ostjate kohta esitatud taotlustest lükatakse tagasi. Aasta jooksul on faktooringumahud kahanenud umbes 30%, milles on suur osa kindlustuskatte pakkumise vähenemisel. Kohati on suureks probleemiks olukord, kus Eesti ettevõtjate makseriskide kindlustust ei pakuta, mistõttu nõuavad tarnijad ettemaksu, seades sellega tootjate likviidsuse suure löögi alla.

Euroopa Liidus kehtestatud reeglitest tulenevalt on riigi võimalused antud vallas sekkuda endiselt väga limiteeritud. Riikide tegevust püüti aastate eest kehtestatud regulatsiooniga piirata, et edendada krediidikindlustuse vallas konkurentsi. Praktikas kukkus välja aga vastupidi - umbes 15 suurema krediidikindlustaja asemel on jäänud turule tegutsema sisuliselt vaid 3 väga suurt tegijat, kes määravad ka teenuste tingimused ning EL riikide eksportijad sõltuvad antud vallas suures osas eelkõige just nende otsustest ja poliitikast. Siinjuures tasub mainida, et Euroopast väljaspool lühiajaliste ekspordigarantiide pakkumisel analoogsed piirangud puuduvad.

Lühiajaline krediidikindlustus on näide sellest, kuidas riigid on tegevusalalt lahkunud, kuid kahjuks on seeläbi kaotatud ka võimekus kriisiolukorras ettevõtteid toetada. Sedavõrd keerukas valdkonnas on kogemused väga olulised ning üleöö ei ole võimalik rahvusvahelistele suurettevõtetele võrdväärseks partneriks hakata. Kahtlemata ei tohiks olla riigil eesmärki aktiivselt ettevõtluses osaleda, kuid siiski ei tohiks välistada võimalust tagada avalikkuse huvide kaitstust just läbi omanikurolli. Teatud strateegilistes valdkondades on oluline säilitada tegevuse üle kontroll ning mõnel juhul on efektiivne teha seda omanikuna, mitte läbi eriregulatsiooni või järelvalve.

Tänases majandusolukorras on kahjude suurenemine, krediidikindlustuse hindade mitmekordistumine ja konservatiivsus ettevõtete maksevõime hindamisel mõistetav. Pigem on konkreetsete tingimuste asemel küsimus selles, kas üldse kindlustust saab või mitte. Teisalt tundub, et kohati tehakse liiga neile, kes on täna küllaltki tublid, kuid teatud üldistest piirangutest tulenevalt nende riske sellegipoolest ei kindlustata. Näiteks pole sisuliselt võimalik saada katet Baltikumi ettevõtetele või ka teatud sektori ettevõtetele mistahes riigis. Siin võib nimetada ehitussektorit, jaekaubandust, transpordisektorit. Globaalsete kindlustajate konservatiivsust suurendab muu hulgas asjaolu, et kui ühele ostjale eraldatud riskilimiiti on vaja suurtele tegijatele suurtel turgudel, siis ei pruugi seda väikestele ettevõtetele enam lihtsalt jätkuda. Kuna Eesti turg ja siinsed ettevõtjad on maailma mastaabis väga väikesed, siis tõmmatakse tegevust kokku just siin. Põhjused on mõistetavad, ettevõtted peavad fokusseeruma olulisele ja neid pole võimalik valikutes oluliselt sundida. Teisalt tundub, et ka siinsel turul on võimalik rakendada teatud paindlikke lahendusi, mida täna ei pakuta. Endiselt on nii meil kui mujal palju tublisid ettevõtteid, kes suure tõenäosusega majanduskonjunktuuri madalseisu üle elavad. Miks ei võiks neid siis kindlustada?

Enamus maailma riike toetab ettevõtteid garantiide või tagatiste näol, kuna igal riigil on huvi edendada eksporti. Riigil võimalus olla riskide võtmisel kannatlikum kui ettevõtted ise ja pakutavate tingimuste osas stabiilsem partner kui erakindlustajad seda saavad olla. Tänaseks Eestis välja töötatud lahendus on küllaltki unikaalne. Olulisimana antakse eksportijatele pikaajaline kindlus pakutavate tingimuste osas ning tagatakse. Teisalt välditakse otsest negatiivset mõju riigieelarvele kahjude realiseerumisel ning osaletakse kindlustusturul valdkonna üldtunnustatud põhimõtete kohaselt, mis omakorda tagab tegevuse läbipaistvuse ja kontrolli. Usun, et loodud tagatismehhanism annab selge sõnumi ekspordi olulisusest, aitab juba edukalt tegutsevatel ettevõtetel võita uusi turge ning viia ellu keskmisest keerukamaid ekspordiprojekte.

 

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. November 2009, 08:16
Otsi:

Ava täpsem otsing