Arvamus: Otsustamine valitsuselt ettevõtjate kätte

Michael Boskin, Indrek Kald 13. detsember 2009, 17:02

Valitsus peaks määrama üldised eesmärgid energia ja keskkonna jaoks ja seejärel laskma ettevõtjail, investoreil ja tarbijail otsustada, kuidas neid kõige paremini saavutada.

Ametnike üks halvemaid reageeringuid finantskriisile ja suurele majanduslangusele on olnud “tööstuspoliitika” elustamine. Jälle kasutavad valitsused subsiidiume, volitusi, regulatsiooni ja kapitaliinvesteeringuid, et valida tööstuses välja võitjad ja kaotajad, selle asemel et kasutada üldist erapooletut lähenemisviisi.

Tööstuspoliitika uus tsükkel esineb sellistes tööstusriikides nagu USA ja Suurbritannia, mis pikka aega on selle kõige hullematest liialdustest hoidunud, Prantsusmaa, mis on kaua propageerinud riiklike “tšempione”, ja arenguriikides nagu Brasiilia ja Hiina.

Näiteks kavatseb Prantsuse president Nicholas Sarkozy laenata 52 miljardit eurot, et stimuleerida valitsuse arvamise kohaselt “kasvavaid tööstusharusid”. Isegi keskpangad, eriti USA Föderaalreserv on finantskriisi tõttu toetanud teatud kindlaid firmasid ja varatüüpe.

Tööstuspoliitika apelleerib poliitikutele, kes soodustavad oma peamist valijaskonda, samas kinnitades, et nad aitavad majandust tervikuna. Tavaliselt toob see kaasa rohkem kahju kui kasu.

Tööstuspoliitika puhul äratab kõige rohkem vaidlusi ilmselt valitsuse roll teadus- ja arendustöös. Kui valitsustel on ilmne huvi sõjaväega seotud teadus- ja arendustegevuse vastu, funktsioneerivad turud hästi, kui tulu saavad ja riske kannavad eraomanikud.

Teaduslike alusuuringute puhul on potentsiaalne kasu kättesaadav kõigile, olgu nad selle eest maksnud ja läbikukkumise riske kandnud või mitte. Kuna erainvestorid ei saa tulusid oma valdusesse võtta, investeerivad eraturud alusuuringutesse liiga vähe.

Seetõttu nõustuvad ükskõik milliste poliitiliste veendumustega majandusteadlased, et valitsused peaksid finantseerima alusuuringuid ja põhitehnoloogiaid. Ajal, mil ma juhtisin president George W. Bushi majandusnõunike komiteed, kahekordistasime me Riikliku Teadusfondi eelarve.

Valitsused riskivad siiski sellega, et tõrjuvad välja eraviisilise teadus-arendustegevuse, mille tulud läheksid täielikult neile firmadele nii nende endi kasutuse läbi kui ka tehnoloogia patenteerimise ja litsentseerimisega teistele firmadele.

Sobiv koht kontseptuaalse piiri tõmbamiseks on konkurentsieelne, üldine teadus ja tehnoloogia. Valitsused peaksid finantseerima teadus- ja arendustegevust, kuni see jõuab etappi, kus erafirmad võivad selle tulemusi kasutada. Samuti peaks see jääma geneeriliseks uurimistegevuseks, säilitades sellega võrdsed tingimused kommertsrakenduste jaoks.

Näiteks finantseeris arvutiside tehnoloogiat, millega loodi internet, USA kaitseministeerium. Kuid valitsuste poolt oleks rumal subsideerida kindlat otsingumootorit või sotsiaalvõrgustiku mootorit.

Valitsused ei tohiks mängida subsiidiumite, maksude, regulatsioonide, volituste, laenude ja investeeringutega, et välja valida kindlad võitjad. See lihtsalt ei toimi ja – mis veel hullem – tõrjub välja või lämmatab potentsiaalselt väärtuslikud konkureerivad tehnoloogiad.

1980ndatel ülistasid tööstuspoliitika pooldajad selle ulatuslikku kasutamist Jaapanis. Kuid Jaapani võimsa kaubanduse ja tööstuse ning rahandusministeeriumide püüe majandust detailselt juhtida on üks põhjustest, miks jaapanlased lõpetasid lõhkenud kinnisvaramulli, kaotatud aastakümne, kolme languse ja siiani suurima riigivõla suhtega SKTsse kõigi tööstusriikide hulgas.

Samas ei suutnud Ameerika tööstuspoliitika pooldajad, keda sageli on kutsutud “Atari demokraatideks” pikaajalise, kuid hääbunud varaste arvutimängude valmistaja järgi, Jaapani kohta õigeid fakte kindlaks teha. Kui seal arendati “viienda põlvkonna” arvuteid ja HDTVd, ei läinud tohutu kogus Jaapani toetusrahadest mitte uutele tehnoloogiatele, vaid tavalistele kõrge tööhõivega tööstusharudele nagu põllumajandus, kaevandamine ja rasketööstus.

Sarnased majandusprobleemid läbivad viimaste kümnendite ajalugu Lõuna-Koreast kuni Lääne-Euroopa ja USAni. 1980 toetus president Jimmy Carter tagasivalimiseks “riiklikele rekonstruktsioonipankadele”, tööstuspoliitikale ja töölis- ja äriliidrite juhitavale nõukogule, mis otsustaks, kuhu kümned miljardid dollarid investeerida. Ta sai vabaturu pooldajalt Ronald Reaganilt lüüa.

Kuid isegi USAsse tuleb tööstuspoliitika tagasi. President George W. Bush kulutas aastaid ja miljardeid dollareid vesinikuauto toetamiseks. Sellega ei jõutud kusagile ja kuigi vesinik võib lõpuks muutuda äriliselt elujõuliseks liikumatute objektide puhul, on selle kasutamisel transpordis vaja ületada veel mõned tõsised takistused, näiteks tuleohtlikkus, mis on suurusjärgu võrra kõrgem kui bensiinil.

Ameerika hiiglaslik, 767 miljardi dollari suurune eelarvestiimul, mis näiliselt on mõeldud majanduslangusega võitlemiseks ja töökohtade loomiseks (siiani ebaefektiivselt), sisaldas tohutuid summasid teatud tööstusharude ja tehnoloogiate subsideerimiseks, sh peaaegu 40 miljardit dollarit ainuüksi puhta energia programmidele.

Samas kui firmad ja investorid raha saavad, on kommertslike alternatiivenergia projektide erafinantseerimine laialdaselt kättesaadav. Väga paljud riskikapitali fondid kogu maailmas on pühendunud alternatiivsele ja puhtale energiale.

Valitsus peaks määrama üldised eesmärgid energia ja keskkonna jaoks ja seejärel laskma ettevõtjatel, investoritel ja tarbijatel otsustada, kuidas neid kõige paremini saavutada. See peaks finantseerima teaduse ja tehnoloogia alusuuringuid, mis on nende teemade jaoks rakendatavad. Mingil poliitikal ei ole aga mõtet, kui seda ei suudeta toetada ilma pikaajalise riikliku toetuseta.

Ükskõik millised on tööstuspoliitika elustamise kahtlase väärtusega ajutised abinõud sügava languse ajal, vajavad valitsused väljapääsustrateegiat, enne kui programmid muutuvad alaliselt suletuks ja tekivad võimsad tulu taotlevad huvirühmad. Tohutud võlgadega finantseeritud kulutused nõuavad tulevikus kõrgemaid makse, mis suunab kapitali ja tööjõu eemale kõrgema väärtusega kasutusest kui seda on püsivalt riiklikult toetatavad rakendused.

Tööstuspoliitika ebaõnnestus haletsusväärselt 1970. ja 1980. aastatel. Tänapäeval on sama halb idee lubada valitsustel tööstuses välja valida võitjad ja kaotajad.

Copyright: Project Syndicate, 2009.

www.project-syndicate.org

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. December 2009, 16:44
Otsi:

Ava täpsem otsing