1000eurone alampalk tuleb niikuinii

Suve alguses noppis meedia üles selle nn 1000 euro miinimumpalga teema. Tegelikult oli selles aprillis tehtud ettekandel teemasid ja ettepanekuid rohkem. Kahe silma vahele jäid näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine või ka väide, et need, kes tõid meid siia, ei vii meid edasi jms.

Ma olen saanud väga palju tagasisidet. Nii positiivset kui ka negatiivset. See on olnud huvitav ja kohati uskumatu. Uskumatu on näiteks ka see, kui kergelt kirjutatakse arvamusartikleid. Sain aru, et selle võivad mõned kirjutada ilma originaalteksti lugemata, vaid mõne online uudise põhjal. Arvutamist on muidugi palju nõuda.

Olen teada saanud, et suur osa ettevõtteid nii madalaid palkasid ei maksa. Ja selliseid ettevõtteid on õnneks väga palju. Enami ettevõtjaid muretseb väga oma töötajate toimetuleku pärast, aga on ka teistsugust mõtlemist. Sain teada, et mõned ettevõtjad jällegi kelgivad omavahel, kes madalamat palka maksab.

Huvitav oli teada saada palkade arengust panganduses. Jüri Mõis maksis kakskümmend aastat tagasi tellerile rohkem palka kui maksti peaministrile. Nii nagu Henry Ford sada aastat tagasi arvas Jüri, et siis on töötajad rohkem motiveeritud ning teevad paremat tööd. Ajad muutuvad. Hiljuti rääkis üks tuttav, et temal käis nädalas ühel õhtul Swedbanki teller kodus abiks koristamas. Selleks, et lisa teenida. Arvestades kontorite arvu ja nende suurust oletan, et Swedbankil on täna vähem kui viissada tellerit. Kui kõikidele neile maksta näiteks kuus kakssada eurot rohkem, oleks see kulu umbes 1.5 miljonit eurot aastas. Ja seda kasumi juures, mis on üle kolmesaja miljoni. Peaks nagu olema võimalik kõrgemat palka maksta.

Samas on väga palju ettevõtteid, kes ei suuda maksta tänasest neljast-viiestsajast eurost rohkem. Ma saan nende muredest väga hästi aru. Aga selge peaks olema, et selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Selline ettevõte ei jää ellu. Nende töötajad lähevad lähiaastatel kas pensionile või Soome. Samas kui üldise palgatõusu najal siseturu ostujõud kasvab, on paljudel sellistel ettevõtetel lootus ellujäämisele suurem.

Vaadates statistikat on selge, et tõsta uuest aastast miinimumpalk vähemalt 500 euroni ei oleks mingi probleem. Eelmisel aastal teenis alla viiesaja euro kuus kakskümmend protsenti palgasaajatest. Kui arvestada palgainflatsiooni ja seda, et ilmselt on seal ka veel nn ümbrikupalka, siis järgmisel aastal alla viiesaja euro kuus palgasaajaid peaks olema alla kümne protsendi.

Ainult head tahet on vaja miinimumi tõstmiseks. Selle tulemusel väheneks ümbrikupalkade maksmine ja riigikassa saaks rohkem vahendeid. See on tänane seis. Portugalis, kus SKT inimese kohta on veidi kõrgem kui meil, on miinimumpalk uuest aastast 505 eurot.

Sotsiaaldemokraadid tahavad, et viie aasta pärast on miinimumpalk 800 eurot. See on hea plaan. Aga kas ta on piisav? Millegipärast peetakse 1000 eurot nelja aasta pärast ulmeliseks eesmärgiks. Arvan, et selliste sissetulekute juures tuleb arvestada normaalseks palgainflatsiooniks vähemalt 5% aastas. Ehk 1000 eurot nelja aasta pärast on 800 eurot täna. See vastaks veidi rohkema kui 5%-lisele palgatõusule aastas.

Need ettevõtmised, mis ei suuda täna maksta vähemalt kaheksasada eurot kuus täis kohaga töötavale inimesele, ei ole suure tõenäosusega nelja-viie aasta pärast elus. Loomulikult on erandid. Kui näiteks mõni pensioni eas inimene töötab kusagil valvelauas ja teenib pensionile lisa, siis ilmselt on normaalne ka madalam palk. Aga noor inimene, kes teeb kaheksa tundi päevas intensiivset tööd, teenib igal juhul rohkem. Või läheb ta kusagile mujale.

Väidan, et sõltumata sellest, kas kehtestatakse selline miinimumpalga tõstmise graafik valitsuse poolt või tööandjate ja ametiühingute kokkuleppel, alla tuhande euro kuus ei ole võimalik kedagi nelja aasta pärast palgata. Nimetame seda siis miinimumpalgaks või millekski muuks.

Minimaalselt tuhat eurot töötaja palkamisel nelja-viie aasta pärast tuleb niikuinii. Võib ju küsida, et miks siis selline meediakära ja kas on mõtet sellist väheambitsioonikat eesmärki võtta? Vahe on ainult selles, et kui me võtame sellise eesmärgi, siis läheb Eestist vähem inimesi ära. Kui me sellist eesmärki ei võta, on neid, kes on lootusetuse tunde pärast ära lähevad, lihtsalt rohkem. 1000 eurot nelja aasta pärast ei ole liiga kõrge eesmärk. Usku ja pealehakkamist on vaja.