Ettevõtjana Tallinna päevadel Peterburis

Septembri lõpul viib sõit ühe äridelegatsiooni üle piiritult kalli ja piiritu piiri Peterburi linna. Ametlikult on tegu traditsiooniliste sõprussidemete jätkamise üritusega Tallinna ja Peterburi vahel, seda juba 14. korda.Nagu kaks aastat tagasi, on ka nüüd kaasas kaubandus-tööstuskotta kuuluvate firmade esindajad. Tõsi küll, nii kojapoolne ettevalmistus kui ka juhtimine on hillitsetult silmatorkamatu, mis on kindel märk kaubanduskoja ja Tallinna linnavalitsuse maailmavaatelisest erinevusest. Õnneks pole sellel erinevusel mingit erilist mõju ettevõtmisele. Sõbralik suhtlemine, suve meenutav ilm - ei oska paremat tahtagi.Esimene päevJa nii see sõpruse turnee lahti lähebki, algul eeskätt 100 kilomeetrit jätku-unesid. Sõbralik pärimine "kas kohvile suhkrut ja koort ka lisame" annab meeldival kujul tunnistust linnavalitsuse jätkuvast hoolitsusest oma kodanike vastu. Seda ka ratastel ja kaugel väljaspool Tallinna.Ootamatult oleme kohal Euroopa Liidu idapoolsemas otsas, Narvas. Eesti poolel tuleb eelregistreerimine naabritega sõbrustama minekuks teha mingil lohukeste, muhukeste ja täissoditud piirdega platsil. Täpselt nagu kaks aastat tagasigi. Siis on vaja bussiga garaažide vahelt välja ukerdada ja suunatud marsruuti jälgides piirile sõita.Suur tänu minister Pevkurile sõidukite tehnilise võimekuse kontrolli eest, bussi sillad ja kere jäävad ühte tükki. Ning piiril teenime piirivalvurilt pärast ühe osaleja passi sügavamat kontrollimist ka sõbralikkust väljendava naeratuse alguse. Pevkuri reklaamitud patriotismi puhanguid piirivalvurite seas ei tähelda.Ettevaatlikult piiriülese kaubandusega tegelevate jalutajate vahel laveerides saamegi üle vettpidava piiri Narva jõe Vene poolele. Delegatsiooni üleüldiseks pettumuseks kulub seal Tallinnast kaasa võetud sõprussuhetes veendumiseks vaid kõhna kümne minuti jagu rohkem kui jõe Narva-poolsel kaldal. Oleme oodanud palju enamat.See-eest jagub rõõmustavat juba paarisaja meetri järel. Nimelt sumiseb kohalik Neste tankla Eesti numbritega liikurvahenditest nagu mesipuu pereheitmisel. Kõik ikka tänu armastatud minister Jürgeni aktsiisidele. Samas närib end südamesse ka väike uhkuseussike. Palk on meil hea, maksud veel paremad, jaksame omal kaldal vähemalt kaks korda kallimat bensiini autosse osta. Kui vaja, tuleme siiapoolegi appi.Edasine sõit umbes 13 korda suuremasse sõpruslinna kulgeb tavaliselt, ilma vilkuriteta. Ambassadori hotelli trepil direktorit näha küll pole, aga elame üle! Ja ega meil polegi ju talle omalt poolt näiteks linnapead vastu panna. Hotelli teenistujad on neljale tärnile vastavalt sõbralikud ja viisakad.Õhtul baaris hindu rubladest eurodesse rehkendades süveneb üha enam viie rikkama riigi kodaniku tunne. Suur tänu ja palju tervist Ansipile. Väike asi, aga vaat kui palju rõõmu võib sellest meisterdada. Tema ise on juba päriselt seal, Brüsselis muidugi. Meile piisab ka paarist päevast Peterburis.Kõige väärtuslikum kontakt ongi esimesel õhtul hingepiitsutavalt kaunis, kauaks helisema jääv Tallinna Kammerorkestri kontsert. Kui seda üldse kontaktiks nimetada sobib, pigem ikka elamuseks. Hotellis järgnev linnapea vastuvõtt algab mõlemapoolsete heade soovidega ning jätkub vaatamata poliitikute sogamisele ja majandussidemete pidurdumisele tuntud headuses restoranis pakutuga. Tallinnas varahommikul kella viiest tõusma pidanutele on käepärane mugav hotellituba kui pääsemine…Teine päevHommikune sügispäikeses kümblev kuldsete kirikute ja kindlustornide paremik üheksanda korruse kõrgusel olevast kohvilauast vaadatuna tekitab tunde inimeste kõikvõimsusest, rahvuste sõprusest, riikidevaheliste piiride kadumisest jne. Kohe kergem hakkab. See aitab ka mõista, mida mõtlevad ja tunnevad meiegi armastatud valitsejad Stenbocki akendest vana Tallinna imetledes. Selle sündimist oma teeneks pidades ja piiri väljaehitamise rahade eest näiteks parlamentaarse demokraatia võidukäiku toetades. Loodust pühaks ja eelarvet igavesti lüpsvaks lehmaks pidavat armsat minister Keiti tühise 100 kuldse tooli soetamise eest aasida on muidugi näotu. Piir peabki olema täislooduslik, nii nagu ennemuistsel aal. Vaadake, mis Euroopas juhtus - seal pole tihti isegi põõsast, mille varju minna.Seminar läheb hooga lahti samas hotellis ja samal kõrgusel. Mõni aeglasema mõtlemisega ettevõtja jõuab küll kohale ürituse keskel, kui kärmemad on juba lahkumas. Nagu päris eluski. Kaubanduskoda säilitab maailmavaatelist distantsi linnavalitsusega ja meie vahel ka. 100% see siiski ei õnnestu. Võin ette rutates öelda, et sain vähemalt ühe meie ettevõtja visiitkaardi ning viiega lõin lauas vene standardi kohaselt kokku.Teise päeva teise poole kulutan Peterburi vaimu ja hõngu tabamiseks tänaval, kõnnitee tasandil. See on üllatavalt rahulik, asjalik ja toimekas. Noored emad istuvad sõbrannadega kohvikus, üks silm seiramas beebi tegemisi vankris, teine sõbrannade südasuviselt maalitud suudel. Kõik on täna siin samamoodi nagu (ilmselt) aasta tagasi meilgi, Lasnamäel, Donetskis, Riias… Ainult täna pole selles reas enam Donetskit, Luganskit. Julm teadmine. Kaugus ei lohuta, kui salatit nosides mõtlen, kes ja kus on järgmine.Politseinikud jälgivad rahu sisendava hoiakuga liiklust, jalakäijad on loetud. Julgustan pargipingil virgalt askeldavaid varblasi, tunnustan kaldapealsel toimekat pardiperet, kõik on nagu peab. Kompvekikaupluse külastus lõpeb parima valiku väljaselgitamise järel mitmekilose loomusega. Müüjad veel lehvitavad trepilt külalis-maiasmokale Tallinnast. Suutäis soolast ei teeks nüüd paha.Õhtune laevasõit Neeva jõel tuledest valgustatud 300aastase ajaloo keskel on kirjeldamist vääriv, kuid jääb autori sõnaahtruse taha pidama. Aga laeva sees on kaasaegset hoogu ja korralikult kaetud laud ning mingeid maailmavaatelisi erinevusi sealt otsima hakata oleks lihtsalt kiuslik. Kuulume ühte nagu Seppik ja Maruste!Tagasihoidlik afterparty hotellis tõstab mind kõrvust päris kõrgele, sest äkitselt istun kõrvuti linnapeaga isiklikult, joon teed ja söön sundimatult kooki. Lähen ähmi täis ja tellin endale kõike veel korra. Katsetan sundiva vestluse alustamiseks katlamajade ehitamise teemat, aga see pole sel hetkel sobivas formaadis. Ega ma solvu, oligi suusoojaks pakutud. Päev on tõeliselt kirjas. Ehk nagu armastatud maksuminister meid oma sõnadega isalikult manitseb: kasinad eluviisid kaunistavad ettevõtjat, kuid solvavad iga tublit riigiametnikku.Kolmas päevKolmas ja ühtlasi viimane päev algab sama kauni hommikuse vaatega kui eelminegi. Kaetuna siiski kerge kurbuse looriga, mille tekitavad mõtted kohe-kohe saabuvast sügisest ning sellest, et kes teab, millal me taas siiakanti satume.Astume reipalt bussi, hotelli direktorit pole endiselt ei trepi ees ega taga. Ah jah, on ju laupäev, vaba päev, datšapäev… Meie Tallinna valitsus loeb kõik omad ja ka kaubanduskoja maailmavaatelised igaks juhuks üle ning palub üles otsida passid. Selgub, et väga õigesti palutud. Nimelt on puudu kontrabass ja selle mängija koos passiga. Autiir ümber linnaosa meie pealelaadimise ajaks kitsukesel tänaval seiskunud liiklusele pisut liikumisruumi andmiseks teeb ainult head. Naudime linna ja tiirult naastes oleme hetkega ühe komplektse muusiku võrra arvukamad.Linna ajalooline tänavavõrk ja sellele eht peterburilikult laotatud kodumaine ning läänemaine autotööstuse toodang annavad seejuures meie sarmikalt rahuliku sõnavara ja olemisega bussijuhile ühtlasi võimaluse näidata, kuidas arutu hulk küljest pudenema pidanud peegleid ikka omanikku ootama jäid. Ehkki värvipindade vahele juhuslikult pudenenud märkmepaber oleks küll sõites poole õhemaks kulunud.Etnograafiamuuseum on pompoosne, meenutades 1000aastase Rooma renoveeritud saunakomplekse. Avatakse Eesti etnopäev. Kerge nukrus koguneb hinge, nähes siia elama asunud või jäänud eestlaste rõõmsat rahvatantsu. Viimane tants tehakse koos pealtvaatajatega. Ja sinna nad meist jäävad, koos teiste Eestiga seotud emade ja lastega, vanaemade nädalavahetuselist käsitööd tegijatega, eesti keeles suhtlema. Kes veel mäletab…Tagasitulekupäev tipneb kahuri raksatava pauguga Peeter Pauli kindluses, mis tähistab näituse avamist. Kena kujundusega väljapanek „Kilupealinn Tallinn“ jääb tükiks ajaks külastajatele selgitama, millega me tegeleme. Ja et Tallinna kilud kasvavad Tallinnas. Reispass Peterburi kultuurijuhiga näituse kõrvalruumis lõpetabki meie äri- ja kultuurireisi programmilise osa.Linnapiiril Lenta 24 kaubakeskuse külastamine on vaid rutiin. Kõike on küllalt ja minu täpse ostuarvestuse ülejäägi - 15 rubla - soovitab sõnakas kassapidaja lahkelt kaardi peale kasvama panna. Abiks ikka, tänud igal juhul!Üldist koduigatsust leevendab abivalmis ja tuntud headuses Küllo Arjakas. Tema üksikasjalik ülevaade kajastab toonaste peast põrunud valitsejate rohkem kui 70 aastat tagasi korraldatud õudusi tolleaegses Leningradis. Mis puutub valitsejatesse kaasaegses maailmas, siis pole nende peades (ja tegudes) kuigivõrd paranemisele viitavat märgata. Kahjuks ka kodu-Eestis.Jaanilinna kindluse peatorn on juba kümne kilomeetri kauguselt kui majakas näitamas teed paremasse maailma. Meie suureks imestuseks kulub vaid kleenuke pool tundi, et vurada kolme päevaga tekkinud igatsusest palju kodusemaks muutunud Narva tänavate kaudu lääne poole. Tuttav põrin ja värin bussikeres, sekka mõni dünaamiline pidurdamine enne suuremaid tänavalohukesi ning olemegi tagasi Vabaduse väljakul. Võtame kotid ja oleme vabad.

Autor: Toomas Laanpere