Mida mõõdad, seda lõikad

14. oktoober 2014, 07:45
Zavod BBDO loovjuht Marek Reinaas.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141014/OPINION/141019919/AR/0/AR-141019919.jpg

Majanduses sõltub väga palju mõõtja vaatenurgast. Me oleme seni vaadanud majandusele mingilt metatasandilt; järsku peaks vaatama majandusele ka hea töötaja seisukohast, paneb ette Zavod BBDO loovjuht Marek Reinaas.

Nõukaaja ülim majanduslik eesmärk oli viisaastakuplaani täitmine. Loomingulise täpsusega mõõdeti küntud hektareid, toodetud tonne, istutud tunde ja lüpstud liitreid. Majandus oli edukas, sest viisaastakuplaan oli alati ületatud. Tublid tööinimesed said ordeni ja sektsioonkapi ostuloa. Kõik olid õnnelikud ja Ameerika oli käeulatuses. Kuni selle hetkeni, kui majandusliku kollapsi tõttu tuli paotada raudset eesriiet, mille tagant avanes suhteliselt võigas vaatepilt.

Minu arvates on see hea näide selle kohta, et majanduses sõltub väga palju mõõtja vaatenurgast. Ühiskonnale on võimalik jätta väär mulje majanduslikust edust üksnes selle baasil, mida ja kuidas mõõdetakse. Seades ülimuslikuks ühe majandusliku eesmärgi ja parameetri edukuse, on võimalik tähelepanu kõrvale juhtida teistelt arvudelt ning numbritelt, mis võib-olla nii kenad välja ei näe. Ning teisest küljest – kui seada õiged eesmärgid ja mõõdikud, on võimalik ettevõtlusele ja majandusele anda head hoogu ning tuult tiibadesse. Ehk siis parafraseerides tarka eesti vanasõna: mida mõõdad, seda lõikad.

1990ndate aastate alguse majanduslik mantra oli välisinvesteeringud. Neid meelitati ja jahiti. Küll maksusüsteemi, küll geograafilise asukoha, küll odava tööjõuga. Riigiettevõtted müüdi maha ja suur hulk välisraha voolas Eesti majanduslikku vereringesse. Me olime selles väga edukad ja raporteerisime iseendale, et Eestis on rohkem välisinvesteeringuid kui Lätis. Poodidesse ilmus müügile sektsioonkapp, mida head töötajad said raha eest soetada. Raha küll polnud, kuid tulevik oli helge. Võib ilmselt väita, et selline eesmärgipüstitus oligi edukas – majandusele laoti vundamenti, lihtne ja suuri rahalisi investeeringuid soosiv maksusüsteem oli omal kohal ja ühiskonna uhkus tehtu üle adekvaatne.

Kui riigiettevõtted olid maha müüdud ja välisinvesteeringute kasv enam ühiskonda ei veennud, algas SKT ajastu. Majandusliku edu ekvivalendiks seati sisemajandusliku kogutoodangu kasv. SKT üha kasvas ja kasvas ning Eesti oli üha edukam ja edukam. Eelnevate õigete otsuste ja soodsa maailmamajanduse konjunktuuri tõttu triivis meie ettevõtluslaevuke edu laineharjal pärituult. Hea töötaja läks kauplusesse ja ostis endale sektsioonkapi, mis oli toodetud eesti mööblivabrikus. Kuuldes, et peagi jõuame me viie Euroopa rikkama riigi hulka, läks hea töötaja poodi ja ostis endale veel ühe sektsioonkapi. Ja selleks, et neid kappe oleks kuhugi panna, ostis ta endale põllu peale maja. Praegu võib hinnata, et SKT kasvu seadmine majandusliku edu mantraks oli õige samm, me tundsime end eduka ja õnnelikuna. Me olime seda.

Paraku saabus eelmise kümnendi lõpus aeg, kus SKT enam ei kasvanud. Oh üllatust, Eesti oli pigem nende riikide seas, kelle sisemajanduse kogutoodang kõige järsemalt langusse pööras. Kuid selleks, et valimisi võita, peab meie ühiskond ja majandus olema edukas! Seepärast leiutati tasakaalus eelarve loits ja hakati seda korrutama. Me õppisime ümber ja saime teada, et majandus pole mitte siis edukas, kui SKT kasvab, vaid siis, kui eelarve on tasakaalus. Ülejäänud numbrid ja näitajad ei loe. Ja jälle olime me Euroopa kõige edukamate seas – meie eelarve oli rohkem tasakaalus kui teistel!

Hea töötaja pistis taskusse oma ordeni, võttis kaenlasse kaks sektsioonkappi ja kolis põllu peal olevast kodust välja, sest pank võttis maja laenutagatisena endale. Ettevõtlusel oli käsipidur peal ja eluke veeres allamäge. Veeremist vaatasid pealt edukad eesti inimesed, kes olid uhked, et neil on Euroopa kõige rohkem tasakaalus eelarve. Mälestuseks sellest kõlisesid neil taskus koos vana kulunud ordeniga uued ja kiiskavad euromündid. Asi seegi.

Me oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus Reformierakonna tasakaalus eelarve jutt enam ei tööta. See, et eelarve peab olema tasakaalus ja laenurahaga helget tulevikku ei ehita, peaks olema selge isegi kõige paadunumale sotsile. Me vajame uut mantrat, uut eesmärki, mida seejärel kohusetundlikult mõõta ja selle üle uhke olla. Ja selle vilju lõigata.

Jälgides ühiskonnas toimuvaid arutelusid ja esimesi valimislubadusi, sõnastaksin selle uue eduvalemi järgmiselt: Eesti ühiskond on edukas siis, kui meie palgad tõusevad, sest meie tööviljakus kasvab. Võib ka nii: Eesti majanduse edu põhineb tööviljakuse kasvul, mille tulemusena meie palgad hakkavad kiiresti suurenema. Ehk mõõtma ja võrdlema peaks kahte asja – palga suurust ja tööviljakust. Halb uudis on muidugi see, et kummastki vaatevinklist pole me praegu Euroopa keskmisele liiga lähedal. Hea uudis on see, et vähemalt on, kuhu püüelda.

Tähtis on see, et me tulevases valimiskampaanias kuuleksime ka muid ideid, kui tasakaalus riigieelarve. Kuidas teha nii, et hea töötaja ei suunduks tööle välismaale? Kuidas jõuda sinnamaani, et hea töötaja ei peaks kaks nädalat pärast palgapäeva helistama kiirlaenukontorisse? Kuidas korraldada haridust selliselt, et meil oleksid ainult head ja targad töötajad? Ja mida peaks tegema selleks, et kõigil neil tarkadel töötajatel oleks ka hea ning väärikas töökoht? Me oleme siiamaani vaadanud majandusele mingilt metatasandilt; järsku peaks vaatama majandusele ka hea töötaja seisukohast?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. October 2014, 17:57
Otsi:

Ava täpsem otsing