Majandusjulgeolek on riigi julgeolek

Majandusjulgeolekule peavad mõtlema kõik riigid, sealhulgas Eesti. Kui riigil on kriitilise taristuettevõtte omanike osas kahtlusi, siis tuleb välistada ettevõtte sattumine kahtlase kapitali kontrolli alla.

Globaliseeruvas maailmas on järjest kohasem väide, et kapitalil ei ole rahvust. Teisalt on tõsiasi, et kapitali omanikel on rahvus ning mõnel juhul on sellel ka väga oluline julgeolekuline mõõde. Sellega tuleb riiklikul tasemel arvestada enne, kui riikidevahelises suhtluses jõuab kätte murdepunkt ning tekib võimalus või vajadus oma potentsiaalne vastane enne avalikku konflikti n-ö korrale kutsuda.

Kui ettevõte, mille tegevus on ühiskonnale kriitilise tähtsusega, lõpetab tegevuse või seiskab selle keset eskaleeruvat kriisi, siis on üsna suur tõenäosus, et see võib olla seotud teise poole eesmärkide saavutamisele kaasa aitamisega. Eluliselt vajalike (või ka harjumuspäraste) teenuste lõppemine pingete tõusul tekitab ebakindlust ja võib tuua kaasa ühiskondlikud protsessid, mis on destabiliseeriva osapoole huvides.

Riski, et ettevõte osutab oma teenuseid ainult mugavates tingimustes, aitab osaliselt maandada hädaolukorra seadus. See sätestab elutähtsa teenuse osutajad ja korraldajad. Tavapäraselt nähakse elutähtsate teenuste korraldajana siseministeeriumi, aga tegelikult koondub enamik elutähtsatest teenustest (näiteks elekter ja telekommunikatsioon) majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalasse.

Elutähtsa teenuse osutaja sätestamine seaduses oli suur samm edasi ning ettevõtjate kiituseks tuleb öelda, et enamik neist tuli muudatusega hästi kaasa. See uuendus aitab ka ettevõtjaid, pakkudes neile riigi poolt abi kriisideks valmistumisel ehk aidates neil tagada suuremat teenuste toimepidevust, mis on iga vastutustundliku juhi kohus oma ettevõtte juhtimisel.

Tänavu juunis teatas Fortum börsile, et omandas E.ON Ruhrgasi 33,66% osaluse Eesti Gaasis ja gaasivõrgu haldajas, ASis Võrguteenus Valdus. Tehing viidi lõpule septembris. Tegu oli esimese korraga, kui 2011. aastal riigikogus vastu võetud maagaasiseaduse muudatus majandusjulgeoleku kindlustamiseks rakendus. Selle muudatuse kohaselt pidi siseministeerium enne gaasi ülekandevõrgu omandamist kontrollima ja hindama ostja sobivust sisejulgeoleku seisukohast. Seega ei saa gaasi ülekandevõrku omandada ükskõik kes ning riigil on kontroll kriitilise taristu müügi üle isegi siis, kui riik ise ei ole müüja ega ostja.

Selline seadusemuudatus on maailmas valitsevat julgeolekukeskkonda arvestades vajalik ja märgiline. Diskussioon koondub tihti sellele, kas riik on ettevõttele hea omanik või mitte. Aga selle diskussiooni üks oluline küsimus on see, kas riigil säilib oma territooriumil kontroll strateegiliste ettevõtete üle, mille tegevus või tegevusetus mõjutab meie kõigi igapäevaelu ning ühiskonna toimimist tervikuna.

Praegu on jõudnud kätte õige aeg astuda siit samm edasi. Gaasivõrk ei ole kindlasti ainus valdkond, millele riik tähelepanu peab pöörama. Oluline on, et riik sätestaks kõik valdkonnad, kus taolist eelkontrolli rakendada, ning seda kontrolli ka teostaks.

Kas siis varem ei ole oluliste ettevõtete omanike tausta kontrollitud? Vastus on: jah ja ei. Loomulikult kogub riik infot inimeste, asutuste ja organisatsioonide kohta, kes riigi julgeolekusfääris tegutsevad. See toimub kooskõlas kehtiva õigusega. Kuid nüüd on selline infokogumine saanud märksa selgemaks. Regulatsioon annab kindla protseduuri nii riigi jaoks kui kindluse ja täpse teadmise ka ettevõttele, kes soovib astuda samme mõnes julgeolekut puudutavas sektoris.

Kuhu tõmmata piir, millised valdkonnad peaksid olema kontrollitud ja millised mitte, on lähenevaid valimisi ja muutunud julgeolekukeskkonda arvestades kindlasti diskussiooni koht. Näiteks see, kas piirduda energia- ja transpordiettevõtetega (sh sadamad ja lennujaamad), või lisada loetellu ka telekommunikatsiooni ettevõtted. Ei tasuks välistada ka riigi tagasioste, kui selgub, et taristu väljaminek riigi kontrolli alt on osutunud ühiskonna jaoks kurnavaks reaalseks riskiks.

Ka Euroopa Liidus on piirkondi, mille kaudu kolmandatest riikidest pärit raha liidu otsustusprotsessi siseneb. Niisiis – kui riigil on vähegi kahtlusi mõne kriitilise taristuettevõtte omanike osas, siis tuleb ettevõtte sattumine kahtlase kapitali kontrolli alla välistada.