Võitjateta võidurikastumine

Egert Juuse 16. oktoober 2014, 15:00
Egert Juuse.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141016/OPINION/141019734/AR/0/AR-141019734.jpg

Kontseptsioon "Riik kui viimase abinõu tööandja" võiks Eesti välja aidata institutsionaliseerinud vaeneolemisest, kirjutab Nurkse instituudi doktorant ja nooremteadur Egert Juuse Nurkse instituudi blogis.

Ameerika Ühendriikides kuulutati sõda vaesusele välja juba 1960. aastate keskpaiku, samas kui Euroopas jõuti tõdemuseni selle olulisusest 2010. aastal, tähistades vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat, millest ilmselt paljud ei ole kuulnudki.

Nelja aasta tagune üle-euroopaline algatus jäi Eestis varjusurma ja on seda poliitilise agendana tänaseni. Ühest küljest võib riigiaparaadi tasandil mõista seksapiili puudumist vaesust puudutavates küsimustes, arvestades Eesti poliitilisel maastikul valitsevat ideoloogilist mõttelaadi. Kuid meedia ja laiema avalikkuse passiivsus - kui mitte ükskõiksus - debati algatamise suhtes tõstatab paratamatult küsimuse: kas vaesus ja sellega lahutamatult seotud (pikaajaline) tööpuudus ongi aktsepteeritavaks normiks kujunenud? Ehk teisisõnu, kas kriitiline mõtlemisvõime valitseva majandus- ja tööturupoliitika osas on minetatud?

Vaesust leevendava poliitika puudumine

Kuus aastat pärast 2008 lahvatanud globaalset finantskriisi on Eesti majandus triivimas stagflatsioonilisel kursil, kus juba pikemat aega oleme euroala riikide seas juhtinud edetabelit ametliku pikaajalise töötuse määra, aastase inflatsiooni ning suhtelise vaesusmäära osas. Nende indikaatorite taustal peaks mõtlemisainet pakkuma kaks tõsiasja:

1) viimaste aastatega on üheks riskigrupiks tõusnud 16-24aastased noored, kelle seas saab täheldada vaesus- ning pikaajalise töötusmäära kasvu;

2) parimas tööeas inimkapitali raisatakse, 25-49aastasest 14% elab suhtelises vaesuses.

Milliste hoobadega on siis püütud olukorda lahendada?

Langusaastate töövõitudena on muuhulgas esitletud tööpuuduse vähendamise ja töötute tööle aitamise tegevuskava 2009-2010, Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2008-2011, Arengufondi nn valget paberit riigikogule jms.

Nimetatud dokumentide läbivaks sõnumiks oli soodsa ettevõtluskeskkonna loomine era(välis)investeeringute mahtude suurendamiseks, ekspordile panustamine, makromajandusliku stabiilsuse poole püüdlemine ning aktiivse tööturupoliitika juurutamine paindlikkuse tagamise kaudu koos täiendus- ja ümberõppega. Teisisõnu, juhindutakse loogikast, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhineva majanduskasvu najal pudeneb midagi ka vaesematele, kelle elujärg sellevõrra paraneb, ning vaesusprobleemi kõrvaldamiseks tuleb ennekõike muuta inimest, mitte institutsionaalset korda.

Samal ajal aga ei aduta, et just juurdunud institutsionaalne raamistik, mille osisteks võib pidada ametiühingute rolli ja mõju marginaalsust, endist valuutakomiteed ja praegust euroala liikmelisust ning kapitali maksupoliitilist soosimist, ei võimalda oma seesmise loogikaga palgakasvu põhist elatustase tõusu ega vaesuslõksust pääsemist.

Uute (välis)investeeringute üdini positiivse mõju ootuse kõrval ei täheldata tõsiasja, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhinevasse kasvustrateegiasse on sisse programmeeritud inflatsioonilised arengud, mis kahandavad vaesema elanikkonna ostujõudu ning paratamatult päädivad turbulentsete sündmustega finantsmaastikul. Keskpikas perspektiivis võimendab välisinvesteeringutel ja ekspordil põhinev kasvustrateegia majandustsüklilisi kõikumisi, destabiliseerides finantsmakromajanduslikku keskkonda. Ajapikku kaldub eelistus vähemlikviidsete varade kasuks, kasvab erasektori võlakoorem ning reinvesteeringute asemel liigub väliskapital madala sisenõudluse tingimustes riigist välja, nagu on näha välisomanduses pankade puhul.

Niisuguse stsenaariumi puhul jõuame ringiga tagasi vana probleemi juurde, kus Eesti maksusüsteemi iseärasuste taustal võtavad majanduskasvust koore niigi paremal elujärjel olijad, mistap tulemuseks on vaid kasvav lõhe sissetulekutes ning vaeste osakaalu tõus koos armee töötutega. Sisuliselt on tegemist võitjateta võidurikastumisega, kus suurimad kaotajad on sinikraed ja vaesem elanikkond. Tasub heita pilk Eesti makronäitajatele enne 2008 sündmusi maailmas, et mõista, kuhu taas kord suundume.

Tänasel päeval on ehk lootustandvaimaks strateegiaks (vähemalt paberil) Eesti 2020, mis sõnastab ühe eesmärgina pikaajaliste ja noorte töötute tööturule lõimimise ning ka vaesuse vähendamise, kuid mis jällegi peaksid olema saavutatavad suuresti haridusalaste meetmetega, sh elukestva õppega. Samas on elustandardi tõstmise seisukohalt seatud ka vastuolulisi eesmärke, nagu tööjõukulude kasvu aeglustamine rahvusvahelise konkurentsi valguses.

Aktiivsed tööturumeetmed kui poolik rehkendus

Aktiivsete tööturumeetmetega saab vaesuslõksu jäänutele pakkuda vaid võimalust sellest välja tulla, kuid eeldusi võimaluste realiseerimiseks tänases Eestis pole loodud – olles kui hüpiknukk välisinvestorite meelevallas, jääb välisinvesteeringutele toetuva strateegia kontekstis osa tööealise elanikkonna oskuste-teadmiste sobitamatus tööturu vajadustega püsivaks probleemiks. Pealegi, arvestades Eesti majanduses valitsevaid struktuurseid probleeme, võtaks ümberõppe positiivsete mõjude avaldumine aega aastaid.

Loo kurb pool on aga see, et väliste jõudude (EL) suunatud Eesti innovatsioonipoliitika taustal süstitakse koolitusega vaestele vaid lootust, et ehk läheb nende kompetentse kunagi tulevikus tarvis. Seega vaatamata üllastele eesmärkidele, mida väljapakutud meetmetega soovitakse saavutada, ei ole ükski neist mõjusaks lahenduseks vaesusprobleemi kõrvaldamisel. Piltlikult öeldes üritatakse majandus- ja tööturupoliitikatega õpetada ujumist, kui vaid keegi basseini vee ka sisse laseks.

Üheks vaesust ravivaks rohuks ehk nn basseiniveeks ei ole midagi muud kui koordineeritud täistööhõive tagamine koos madalama sissetulekuga isikute elustandardit parendava sotsiaalkindlustus- ja maksusüsteemiga. Näiliselt lihtne lahendus, kuid Eesti oludes poliitiliselt teostamatu, vähemalt tänasel päeval.

Väljakujunenud maksusüsteem on olnud valitsuse püha lehm, mida on ekspordiartiklina n-ö müüdud välismaailmale. Samal ajal aga hellitatakse naiivset lootust, et turujõud on võimelised saavutama täistööhõivet olukorras, kus nii era- kui ka avalik sektor on otsustanud säästukuurile minna.

Mida annaks siis üleüldse teha? Suurt midagi olukorras, kus poliitilis-administratiivne eliit on langenud eneseimetluse ohvriks ning pälvimaks välismaailma heakskiitu, täidame eeskujulikult ettekirjutisi ja soovitusi, kui vaid mõned ebamugavad erandid välja jätta.

Üheks selliseks nn ebamugavuseks on ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis näeb muu hulgas ette iga inimese õigust tööle. Selle klausli taustal võiks valitsuse seniseid tegemisi pidada isegi n-ö kriminaalseks, kus solidaarsuse lipu all on nõustutud andma Eesti garantiid euroala päästefondi, samas kui igasugune arutelu riigi töökohtade garanteerimise programmi rakendamise võimalikkusest, kui ühest moodusest võitlemaks vaesuse ja tööpuudusega Eestis, on päevakorrast välja jäetud.

Riik kui viimase abinõu tööandja

Kontseptsiooni “Riik kui viimase abinõu tööandja” (employer of last resort - ELR) ellukutsumine ehk töötute rakendamine avalike teenuste ja toodete pakkumiseks on üks realistlik alternatiiv, mida rakendatud paljudes riikides (Rootsi, Prantsusmaa, India, Ameerika Ühendriigid, Argentina). Puudulik debatt selle kontseptsiooni üle ilmestab juurdunud ideoloogilise vaate kitsarinnalisust, mis koos väljakujundatud sotsiaalkindlustussüsteemiga on sisuliselt institutsionaliseerinud Eestis almusühiskonna ehk vaeneolemise.

Riiklike investeeringute, innovatsiooni edendavate riigihangete ja kogunõudlust stimuleerivate meetmete vajalikkust ei saa kahtluse alla seada, kuid vaesuses virelevaid riskigruppe puudutavad need väga kaudselt, kui üldse. Seetõttu on vaid sihtgruppidele suunatud meetmetega võimalik saavutada sisulisi tulemusi.

Töökohti võib avaliku sektori kaudu luua erinevalt alates stipendiumiskeemide rakendamisest kuni otseste töökohtadeni, mis vähendavad sotsiaalseid kulusid ning võimaldavad leevendada teisi ühiskonnas eksisteerivaid probleeme, nt lastehoiu- ja hoolekandesüsteemis ning heakorratöödel, kui valitsuse tasandil ei hakata programmist poliitilist profiiti lõikama, stigmatiseerides abivajajaid.

ELRiga saavutatav inimeste kindlustunde paranemine võib osutuda stiimuliks ka erasektorile suurendamaks nõudlust tööjõu järele, mille tulemusena vaid tööjõud siirdub ühest sektorist teise.

Ilmselt satuks aga selline programmiline idee eos tugeva löögi alla ja seda ennekõike riigieelarvelistel kaalutustel kui ka Euroala fiskaalreeglite valguses, mis jällegi peegeldaks tahtmatust (või suutmatust) väljuda poliitilisest mugavustsoonist alternatiivvaluuta kehtestamise kaudu tänase euro kõrval, nagu on seda tehtud Prantsusmaal, Itaalias ja Kreekas võitlemaks majandussurutisega.

ELR ei ole lõplik lahendus probleemile, vaid üks alternatiividest, mida tasuks poliitikutel oma mõtteharjutusrepertuaari lisada, samas kui selles vaid tondi nägemine peegeldaks poliitilist/ideoloogilist mõttekitsust.

Saab kindlasti välja tuua poolt- ja vastuargumente, ent ELR ja kapitalism ei ole üksteist välistavad. Seega miks mitte hakata mõtlema euroalas süveneva majandusseisaku oludes alternatiivsetele võimalustele, sealhulgas riigi rahanduse valdkonnas, kuidas kohalikku majandust ja ennekõike elanikke jalule tõsta.

On sinisilmne loota, et ainuüksi välisinvesteeringud või üksikud kohalikud edulood suudavad tagada stabiilse ja jätkusuutliku majandusarengu, mistõttu on tänaste sotsiaalmajanduslike arengute taustal viimane aeg tõsta riigi võimekusi tegelemaks komplekssete väljakutsetega, millega tuleb ühiskonnal silmitsi seista.

Allikas: Nurkse instituudi blogi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. October 2014, 15:04
Otsi:

Ava täpsem otsing