Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Minule meeldib, kui mulle müüakse
Aira TammemäeFoto: Veiko Tõkman
Ei ole nõus väitega, et eestlasele ei meeldi müümine. Eestlane - nagu ka rootslane, prantslane või venelane - ei talu halba müüki. Müügi puhul on aga nii, et mida selgemalt me tajume müüki müügina, seda kehvem see on. Hea müük toimub justkui muuseas, jätab ostjale hea tunde ning keskendub tema jaoks olulisele väärtusele. Sellist müüki naudin ma alati.
Nädal tagasi läksin ma tütrega kauplusesse "Kangas ja Nööp" vaatama, kas ehk leiame koju uued kardinad. Oli tööpäeva õhtu ja me mõlemad üsna tülpinud. "Kangas ja Nööp" on üks kümnetest kohtadest, kust Tallinnas kardinakangast osta ja see ei olnud sugugi esimene, mida külastasime. Veetsime kangaid uurides kaupluses oma 20 minutit. Müüja oli olemas, tegeles mõõdulaua juures kangaste korrastamisega, aga pidas meid vaikselt silmas ja naeratas iga kord, kui pilgud kokku sattusid. Ta ei tormanud oma abi pakkuma, aga oli olemas kohe, kui ilmse küsimise sooviga tema poole vaatasin.