Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti teadlase argipäev loteriirattal

04. november 2014, 00:01
Ringa Raudla
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141104/OPINION/141109951/AR/0/AR-141109951.jpg

Domineerivalt detsentraliseeritud ja konkurentsipõhine rahastus on tekitanud ülikoolides mitmeid keerulisi väljakutseid, kirjutab Nurkse instituudi professor Ringa Raudla.

Teadustegevuse rahastamine on Eestis viimased 15 aastat toimunud konkurentsi- ja projektipõhiselt. Kui vaadata Eesti kahe suurema ülikooli (Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli) eelarveid, siis umbes 50% ülikooli eelarvest moodustavad rahad, mida teadusgrupid on “hankinud” eri projektide kaudu. Nende kahe ülikooli “teaduseelarvetest” ligikaudu 95% on projektipõhine.

Euroopa kontekstis on need vägagi ekstreemsed näitajad. Nende numbrite valguses võikski küsida, kuidas on selline rahastuskeskkond mõjutanud teadlaste käitumist rahastuse hankimisel ning milliseid probleeme on projekti- ja konkurentsipõhine rahastus kaasa toonud finantside juhtimisel ülikoolides. 

Detsentraliseeritud ja konkurentsipõhise rahastuse paradoksid

Domineerivalt detsentraliseeritud ja konkurentsipõhine rahastus on tekitanud ülikoolide sees mitmesuguseid keerulisi väljakutseid.

Esiteks, kuna teadusgrupi ellujäämine ülikoolis sõltub sellest, kui palju grupp suudab endale ise eri allikatest raha hankida, siis on teadlastel tugevad ajendid taotleda raha kõikidest allikatest, kust võimalik – mida rohkem raha suudetakse genereerida, seda tõenäosem on ellujäämisvõimalus. Vaid kõige tugevamad grupid saavad endale lubada luksust “valida”, millistest allikatest raha taotleda. Vajadus pidevalt projekte kirjutada ja raha saamisel projekte administreerida on ressursikulukas ning vähendab tegelikult teadlaste aega sisulise teadusega tegeleda.

Teiseks, projektipõhine teaduse rahastamine tähendab, et teadusgruppidel – aga ka instituutidel ja teaduskondadel – on peaaegu võimatu ette planeerida, kui palju neil on kasutada ressursse keskpikas perspektiivis, kuna rahastuse saamine on ennustamatu. Selline ebastabiilsus pärsib võimalusi võtta ette uurimusi, mille ajaline perspektiiv on pikem, kui projektitsüklid seda võimaldavad. Ebastabiilne rahastuskeskkond teeb raskeks akadeemilise järelkasvu tagamise: paljudele potentsiaalselt andekatele noortele pole sellises keskkonnas töötamine atraktiivne ja nad eelistavad valida teise karjääri.

Kolmandaks, detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on tekitanud pingeid ülikoolide sees. Teadusgruppide ajendiks sellises rahastuskeskkonnas on püüda taotleda projektipõhist rahastust nii palju kui võimalik. Ülikooli keskse administratsiooni silmis on projektipõhine teaduse rahastamine aga pannud ülikooli kui terviku eelarve pingsasse seisu. Paljud teadusprojektid katavad vaid osa kaudsetest kuludest ja ülejäänud osa jääb ülikooli keskse eelarve kanda. Struktuurivahenditest rahastatud projektide jooksvate kulude katmiseks peab ülikool võtma arvelduskrediiti ning maksma kinni sellega kaasnevad intressikulud.

Detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on seega Eesti ülikoolides tekitanud kolm paradoksi:

  1. Mida edukamad on teadlased endale raha hankimisel, seda pingelisemaks muudab see olukorra ülikooli kui terviku eelarve jaoks.
  2. Mida edukam on instituut ja ka ülikool tervikuna projektipõhiste allikate kaudu eelarve kasvatamisel, seda suuremaks muutub finantsiline ebastabiilsus ning vajadus institutsionaalse rahastamise järele.
  3. Mida rohkem teadlased hangivad endale teadusrahastust ise, seda tugevamalt oleks vaja arendada ülikool keskse administratsiooni suutlikkust ülikooli arengut strateegiliselt suunata. Piiratud baasrahastuse tingimustes on aga ülikoolidel keerukas sellist suutlikkust arendada ning kesksel administratsioonil puuduvad rahalised hoovad ülikooli kui terviku arengut suunata.

Allikas: Nurkse instituudi blogi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. November 2014, 07:11
Otsi:

Ava täpsem otsing