Töötaja tuleb saata välisriiki õige seaduse järgi

Töölepinguseaduse järgi tähendab töölähetus töö tegemist väljaspool töölepingus ette nähtud kohta, tihti ka väljaspool Eestit, kuid siinse tööandja kehtestatud tingimustel. Töölähetuses viibival töötajal on tööülesanded Eestist kaasa antud.

ELi direktiivi järgi on aga lähetatud töötaja inimene, kes osutab teenust teises riigis ja kellele kohanduvad ka vastava riigi töötingimused. Lähetatud töötajat eristab töölähetuses viibijast asjaolu, et lähetatud töötajal on alati sihtriigis konkreetne vastuvõtja, kes korraldab välisriigis tema tööd ja tagab ohutu töökeskkonna.

Lähetatud töötajaga ELi direktiivi mõistes on tegemist ainult kolmel juhul:

Näiteks Eesti ettevõte tellib Poola ettevõttelt ehitustööde tegemise Eestis. Teenuse osutamiseks saadab Poola ettevõtja oma töötajad Eestisse. Tellimuse täitmise ja oma töötajate juhendamise eest vastutab Poola tööandja, samas töökeskkonna nõuete täitmise eest Eestis vastutab siinne ettevõte tellijana.

Näiteks Eesti töötaja saadetakse siinsest emaettevõttest tööülesandeid täitma tütarettevõttesse Soome. Eesti töötaja tööd korraldab Soomes sealne ettevõte. Samuti vastutab Soome ettevõte tema töökeskkonna nõuete täitmise eest Soomes töötamise ajal.

Näiteks Leedu töötaja saadetakse Lätis tegutseva rendiagentuuri vahendusel Norra, töötamaks sealses kasutajaettevõttes. Läti ja Norra ettevõtte vahel on teenuse osutamise leping tööjõu vahendamiseks. Tööleping sõlmitakse Leedu töötaja ja Läti rendiagentuuri vahel Norra seaduste alusel, tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib Norra ettevõte ning tema vastutab ka leedulase töökeskkonna ja tööohutuse eest. Sellistel olukordades võib töötasu väljamakse tegijaks olla nii Läti kui ka Norra ettevõte.

Kõige olulisem on antud kolmel juhul teada, et lähetamise ajaks peab olema töötajat lähetava ettevõtja (tööandja) ja töötaja vahel sõlmitud tööleping ning see töösuhe peab säilima kogu lähetuse kestel. Kui välisriigis viibimise ajal töötaja tööleping siinse tööandjaga lõppeb ja ta sõlmib töölepingu asukohariigi ettevõtjaga, siis ei ole ta enam direktiivi mõistes lähetatud töötaja. Sellisel juhul allub ta otse vastuvõtva riigi õigussüsteemile ja talle ei kohaldu ka lähetatud töötajate direktiivi nõuded.

Lähetatud töötajatega seoses tekitab kõige rohkem vaidlusi välismaal töötamise aja eest makstav töötasu ja välislähetuse päevaraha maksmine. Töötasu maksmisel tekib tihti küsimus, millise riigi õiguse alusel töötasu töötajale maksma peab. Seega on oluline teada, et töölepingus tuleb fikseerida tegelik töö tegemise koht, et välisriiki tööle asumisel oleks inimesele tagatud ELi direktiiviga ettenähtud töötingimused.

Tööinspektsioonil on teada juhtumeid, kus ettevõtete teadmatusest lähetatakse inimene küll Euroopa Liidu direktiivi mõistes tööle Soome, kuid töölepingus on märgitud töö tegemise kohana siiski Eesti. See tekitab olukorra, kus ettevõte saab maksta töötajale Eestis kehtivat miinimumpalka 355 eurot ja näiteks 20 töötatud päeva eest maksuvaba lähetuse päevaraha 640 eurot. Kokku liites teeb see küll korraliku summa (995 eurot), kuid ei ole siiski Euroopa Liidu direktiivi mõistes korrektne.

Ehk teisisõnu, kui eestlane töötab reaalselt Soomes, siis see peab ka lepingus fikseeritud olema ning seal ei tohi töö tegemise kohaks olla näiteks Eesti või Läti. Viimasel kahel juhul ei ole töötajale tagatud Soome töötingimused, sealhulgas kohalik töötasu või kollektiivlepingus kinnitatud alammäär.

Lähtudes näiteks Soome ehitussektori elamuehituse kollektiivlepingust, millele on Euroopa Liidu direktiivi järgi Eestist Soome lähetatud töötajal õigus, peaks väheste kogemustega töötaja minimaalne brutotunnitasu olema 11,14 eurot. Kuu jooksul töötatud 160 tunni eest teeb see brutopalgaks kokku 1782,40 eurot. Kuna Eestist Soome tööle lähetatud ehitajad on enamasti suuremate kogemustega, peaks tunnitasu ja lõplik kuupalk olema veelgi suuremad.