Peame mõtlema, kuidas välisabita hakkama saada

Austatud riigikogu esimees, ministrid, ekstsellentsid, ettevõtjad, head külalised!

Rõõm on teid kõiki tervitada kaubanduskoja asutamise aastapäeval, et tähistada sedakorda koja 89. sünnipäeva. Tänase vastuvõtu kohaks on ajalooline Suurgildi hoone, mis on olnud ikka ettevõtjate ja ettevõtlike inimeste kohtumispaigaks. Nii ka täna. Ettevõtlusmaailm ei ole kunagi saanud läbi ilma teadusmaailma toeta ega ka vastupidi. Ettevõtlust toetavad teadusringkonnad ja ülikoolid ning teadusmaailmaga aktiivselt suhtlev ettevõtjaskond on see, mis saab meie majandust paremale järjele aidata. Seda saab teha vaid tihedama suhtlusega, millest tekib ühine arusaam ja teineteisemõistmine. Kuivõrd ka järgmistel aastatel on planeeritud arvestatavaid summasid maksumaksja raha investeerida teadus- ja arendustegevusse, lasub meil ilmselgelt vastutus tagada, et need investeeringud, või vähemasti osa neist, oleksid suunatud ka rakendusuuringuteks. Kuigi baasuuringute ja rakendusuuringute rahastamise vahekorda ei ole senini suudetud hästi paika saada. Pean aga selle vahekorra mõistlikku paika saamist äärmiselt tähtsaks. Olulised on mõlemad, kuid majanduse tänast arengutsüklit arvestades, pean meie arengule hetkel olulisemaks just senisest sihitumat panustamist rakendusuuringute valdkonda ja sellega seotud rahastuse proportsioonide fikseerimist.Kaubanduskoda on olnud ja jääb ka edaspidi apoliitiliseks organisatsiooniks, omamata soovi üht poliitilist jõudu teisele eelistada. Ettevõtjatena hindame loomulikult ideid ja tegevusi, mis kantud liberaalsest maailmavaatest, soovist väärtustada vaba tahet ja loovust ning mitte sellest, kuidas rohkem reguleerida või suurendada riigi sekkumist ettevõtluses või ettevõtluse korraldamises. Aktiivne, loov ja arenev saab olla üksnes selline riik, kus igaühele on jäetud küllaldaselt ruumi otsustada ja vastutada.

Paraku oleme oma senise riikluse arenguga jõudnud sinna faasi, kus eluks tarvilikud põhimõtted on olnud juba mõnda aega tagasi piisavalt täpselt kirja saanud ning edasi saab vaid regulatsioonide detailsust suurendada. Paratamatult viib see aga loovuse ja isemääratlemise vähenemiseni, mis omakorda vähendab igaühe vastutust. Kuid just vabadus ja vastutus on need, mis aitavad meid edasi, mitte aga see, kui ülima detailsusega kõik ära reguleerime.

Me elame taaskord üsna huvitaval ajal – valimised on lähenemas ja järgneva nelja-viie aasta eurotoetusedki vajavad jaotamist. Käib üsna tihe rähklemine – poliitikud lubavad uusi rikkusi, ametnikud, kelle eksistents sõltub välisfinantseerimisest, sikutavad tekki nii, kuis jaksavad, enda poole, et mitte järgnevatel aastatel külma kätte jääda. Üsna selgelt on tunda, kuidas administreerivate tegevuste roll on kasvamas olukorras, kus vaja oleks mõelda välja ja toetada tegevusi, mis võimaldaksid meil välisabi lõppedes iseseisvalt edukamaks saada. Kindlasti ei saa me oluliselt edukamaks seeläbi, kui suurendame ametnike tegevusvaldkondi või loome juurde uusi administreerivaid töökohti. Paraku on oht, et nii läheb, suur. Ühe uue ametniku palgakulu on paraku oluliselt suurem näiteks kui ettevõtjale antav maksimaalne starditoetuse määr. Kui viimasel juhul nõuame ka töökohtade loomist või eksporditegevust, siis mitu lisandväärtust loovat töökohta on võimeline looma üks toetuste jagamist kontrolliv ametnik?

Veidi ka maksude teemal. Täna jääb kohati mulje, et maksudest räägivad kõik ja maksupoliitikast teavad veelgi rohkemad. Õnneks ei luba põhiseadus maksudega seotud küsimust rahvahääletusele panna ning seda kindlal põhjusel. Maksupoliitika on tänases Euroopas üks neid väheseid valdkondi, kus meil on Eestis võimalik ise midagi otsustada. Iseotsustamine tähendab ka vastutust ja otsused nõuavad tarkust ja läbimõeldust. Ühe või teise numbri väljapakkumine on mõttetu ja viitab pigem populismile, kui sellega ei kaasne analüüsi ja eesmärkide vajaduse põhjendust. Üks number ei ole parem kui teine! Osa tarkuse tõstmine pooltühjast taskust teise taskusse ei tekita rikkust juurde, vaid suurendab vaesust. Arvan, et sellise ümbertõstmise üle arutamine tuleks asendada eesmärkide üle arutamisega. Milliseid arenguid soovime muuta ning milline oleks tulemus näiteks 10 aasta perspektiivis? Kui eesmärk on paigas, siis saab arutada ka selle üle, kuidas sinna jõuda. Vastasel juhul tundub kogu aur minevat sihitule rööprähklemisele.

Soovitan põhiseadusega tutvumist kindlasti ka kõigile poliitikutele – nii juba staažikatele olijatele kui ka verivärsketele poliitareenile pürgijatele. Meie omariikluse alusdokument väärib seda. Meie riik kohustab meid arutlema selle üle, kuidas tagame põhiseaduse preambulas kirja pandud väärtuste säilimise. Kas kohustab see meid mõtlema välja üha uusi regulatsioone, reglementeerima võimalikult täpselt käitumisjuhiseid, püüdlema selle poole, et ka kõik teoreetilised ohud saaksid seadustega ammendavalt maandatud või on meil ka olulisemaid küsimusi, millest omariiklus sõltub?

Kutsun üles otsima poliitilist üksmeelt järgneval poolaastal vähemalt kahes küsimuses. Esiteks, kuidas tagada järgneva põlvkonna hariduse kõrgem kvaliteet kõikjal Eestis? Sealhulgas, milline on meie ootustele ja võimalustele kõige paremini vastav koolivõrk, õpetajate ja õpilaste suhe erinevatel kooliastmetel, õpetajate kvaliteet ja staatus ühiskonnas ning meetmed, kuidas õpetame inimesi õppima. Analüüse on tehtud piisavalt, uuringuid samuti, järgmised kohalikud valimised on veel kaugel. Viimane aeg on otsustada ja ellu viia. 

Teine ja veelgi kontseptuaalsem teema, ilma millele vastust andmata ei ole võimalik tagada neid samu põhiseaduse väärtusi, on lihtsasti kokku võetav küsimusse – millist riiki me soovime ja jaksame endale lubada? Just, millist riiki suudame ise üleval pidada ja kui palju oleme selleks nõus panustama. Ja seda ilma välise abita, mis laseb meil täna veel üsna mugavalt jätkata, mõtlemata, kuidas ise rohkem teenida. Kui last aitab majanduslikult otstarbekalt kulutama ja vastutustundlikumalt käituma suunata see, kui ta teab, et vanemad enne järgmist kuud taskuraha juurde ei anna, siis sama põhimõtet peaksime kasutama ka riigi kujundamisel. Kuidas saame ise hakkama sellega, mis meil on ja ilma selleta, mida meil endal ei ole. Mis sest, et suur hulk inimesi peabki mõistlikuks, et keegi teine tuleb ja aitab ja annab ikka juurde või ümber jagab, kui endal enam kulutada ei ole.

See ei ole jätkusuutlik ega vastutustundlik käitumine. Kuid just vastutustunnet on meil vaja kasvatada kõige selle osas, mida teeme või tegemata jätame. Sihitu rööprähklemine, uute asendustegevuste väljamõtlemine ja õhinaga elluviimine ning teki üksteiselt ära sikutamine meid ei aita – aitab targalt läbimõeldud ja ühtne eesmärkide elluviimine. Seda ühtsust ootaksime nende, meie riikluse säilimise seisukohalt raskete, teemade lahendamisel nii poliitikutelt, akadeemilistelt ringkondadelt, kui ka ettevõtjailt ja vabakonnalt. Nii-öelda koalitsioonilepe võiks siin sündida juba enne valimisi. Need ei ole teemad, mille autorsuse pärast peaks võitlema.