Lubage läbi kukkuda!

Meie gümnaasiumis ei saa enam kevadest saati F-ile ehk kahele tehtud tööd parandada või järele teha. Sellise korra sõnum on, et ebaõnnestumine on lõplik, et ebaõnnestumine ongi kõige lõpp. See õpetab, et ebaõnnestumine on halb, et sellest peaks hoiduma. Kuigi tegelikult on asi ju vastupidi: just ebaõnnestumistest me õpimegi.

Kui õpetajad ja kool tahavad, et õpilased pingutaks rohkem, et nad saaks testid ja kontrolltööd tehtud esimesel korral, siis uuesti proovimise võimaluse äravõtmine seda eesmärki ei saavuta. See tekitab vaid probleeme juurde. Õpilased kardavad läbipõrumist, nad kardavad halbu hindeid. Nagu see oleks midagi kohutavalt jubedat, kui midagi ebaõnnestub. Tegelikult peaks ebaõnnestumise kaudu olema võimalik õppida, kuidas järgmisel korral paremini teha.

Kui koolitundidest on teda, et ebaõnnestumine on kohutav ja tehtud vigu ei saa enam kunagi parandada, arvavad õpilased tulevikus, et kui nad peavad tegema midagi, mis võib ebaõnnestuda, siis on parem seda mitte teha.

Kas nii tõesti kavatsebki kool meid eluks ette valmistada? Kuidas me saame üldse midagi teha, kui me kardame ebaõnnestumist? See küsimus ise kõlab juba kohutavalt. Kui ma tahan kunagi oma firma luua, siis alguses ma ju ei oska kõike. Sellest järeldub: ma ei saa, ma ei taha, ja ei teegi. Sest ettevõtmine võib ju ebaõnnestuda, ja mis siis saab? Kui kool sisendab meisse sellist suhtumist, siis ei saa me tulevikus millegagi hakkama. Me lihtsalt ei julge proovidagi. Innovatsioon vajab „feilimist“, muud moodi ei saagi. Kool peaks meile õpetama, kuidas olla innovaatiline, mitte seda, kuidas mitte kunagi üheski asjas läbi põruda.

Õpetajad ütlevad meile: sa kukkusid läbi. Läbi mille? See kõlab, nagu oleksime kukkunud läbi õrnade lehekeste, mis varjasid auku. Kukkusime sinna auku sügavale sisse ja ei saa enam mitte iialgi välja. Kas see on ikka tõesti nii? Kui kool tahab, et õpilased pühenduksid ja õpiksid korralikult, siis ei lahenda seda probleemi teise võimaluse kaotamine. Minu pärast andke meile kas või 17 uut võimalust, kuni asi saab tehtud. Sest päriselt ei ole ebaõnnestumine iialgi lõplik.

Probleemi saaks lahendada vaid miks-küsimuse abil. Iga päev räägitakse meile, mida me õpime, aga kunagi räägita selleks, miks. Enamik õpetajaid ja suur osa õpilasigi leiab, et küsimus, miks me seda või teist õpime, ei ole oluline. Aga ainult see ongi oluline!

Autosid armastav väike poiss saab matemaatika ja füüsika selgeks hetkega, kui leiame talle mingi pisikese seose autode ja antud õppeainete vahel. Enne peaks tulema „miks?“ ja alles pärast seda „mis?“. Muidugi on kogu haridusministeeriumi poolt ette antud õppekava vajalikkust lastele keeruline seletada, aga no tehke see siis ümber nii, et see oleks mõistlik. Kuid ärge iial õpetage noortele, et ebaõnnestumine on kohutav. See suhtumine hävitab meid. Just ebaõnnestumise kartuse pärast jäävad tegemata suured teod, mis muudaksid maailma. Meie unistused muudaksid maailma. Meie unistused saavad muuta maailma vaid siis, kui me oleme valmis üle saama oma nurjumistest. Praegu õpetab kool meile vale suhtumist.

Ärge saage minust valesti aru. Sellel, et õpilased ei saa kontrolltöid järele teha on muidugi häid külgi. Kuid kui eesmärk on motiveerida õpilasi õppima korralikult ja tegema töid hästi esimesel korral – nagu see minu arusaamise kohaselt on –, siis selline lahendus tekitab vaid probleeme juurde. Teisest küljest on see ka mõnes mõttes tagajärg: meie, õpilased, ei osanud hinnata oma kolme võimalust järele teha seni, kuni see võimalus meilt ära võeti. Aga ka see ei ole piisav põhjendus. Nüüd on meie koolis õpilased veelgi vähem huvitatud pingutamisest, teades, et põrumise puhul ei pea õnneks vähemalt asja uuesti selgeks õppima.

Iga laps on väärt uut võimalust. Alati. Kui meile juba koolis õpetatakse, et ebaõnnestumine on halb, siis mis saab meist nii tulevikus? Kuhu me jõuame? Mitu redelipulka maast ülespoole me julgeme minna enne, kui hakkame kukkumist kartes tagasi allapoole ronima?