Tuumaenergia – Eesti tulevik

Eestile oleks edu ja tulevikuperspektiivi silmas pidades kindlasti vaja tuumaelektrijaamu, kuna nende keskkonnasõbralikkus ja ökonoomsus on palju suurem kui praegustel põlevkivijaamadel. Samuti tõstaks see meie energiajulgeolekut. Põlevkivi saab ükskord otsa, kuid tuumaenergia on ja jääb kestma.

Ühiskond peaks teadvustama, et põlevkivi kui meie rahvuslik uhkus ja rikkus kõlbab ka rohkemaks kui korra ahju visata ning siis tuhana kunstmäkke mahutada. On ju siililegi selge, et põlevkivi kaevandamine ning sellest elektrienergia tootmine on tegelikult ökoloogiline krahh Eesti pinnasele ja loodusele. Seda ilmestab väga hästi inimtegevuse tõttu tundmatuseni muutunud looduspilt Kirde-Eestis.

Lahenduseks oleks tuumaenergia, sest see on palju odavam, keskkonnasõbralikum, usaldusväärsem, ohutum ja ökonoomsem. Kui võtta võrdluseks näiteks üks täiskasvanud inimese näpuotsa suurune uraanitabletike, siis selle energia ekvivalentsus vastab 120 gallonile õlile, ühele tonnile kivisöele või 480 kuupmeetrile maagaasile. 1000megavatiseks tootmisvõimsuseks läheks aga vaja vastavalt 150 tonni uraani, 2,1 miljonit tonni kivisütt või 10 miljonit barrelit õli. Seega on võrdlus fossiilsete kütustega selgelt tuumaenergia kasuks. Samuti see, mis puudutab nii nafta, kivisöe kui ka põlevkivi kaevandamisel kaasnevaid tohutuid keskkonnakahjusid.

Eestiski on olemas oma arvestatavad uraanivarud (192 g/t), Toolses leidub n-ö teise generatsiooni tuumkütust tooriumi (500 g/t). Olgu veel mainitud, et üks tonn tooriumi võimaldab toota sama palju energiat kui 200 tonni uraani.

Tuumaenergia kasutuselevõtt aitaks võrdluses nii alternatiivsete kui ka fossiilsete energiatootmiste suhtes märkimisväärselt vähendada ka CO2 emissiooni atmosfääri, seda tänu kõrgeimale energeetilisele efektiivsustegurile (91%) aastaringselt.

Ometi on Eestis tuumaenergiaga kaasnev miskipärast kujunenud tabuteemaks. Suur osa inimestest jätab tuumaenergia täiesti (teadlikult?) kahe silma vahele, välistades mõtte sellest juba eos. Ajaloost on meeles Tšernobõli katastroof 1986. aastal, kui elektrijaama 4. energiaploki reaktor plahvatas ning paiskas atmosfääri mürgiseid radioaktiivseid ühendeid. Tuleb aga silmas pidada, et Tšernobõli puhul viisid õnnetuseni reaktori konstruktsioonilised iseärasused ning selle viimine ebastabiilsesse olekusse. Sääraseid reaktoreid uute tuumajaamade ehitusel enam ei kasutata.