Maniakaalne salastamine

Sagedasemad piirangute alused riigiasutuste dokumendiregistrites on delikaatsed isikuandmed või ärisaladus. Tegelikkuses salastatakse justkui igaks juhuks peaaegu kõike. Ette tuleb sedagi, et mõne ministeeriumi ettepanekud seaduseelnõudele on salastatud 75 aastaks. Mis sisuliselt tähendab, et Eestis seadusloome protsess on salastatud riigisaladusega võrdseks ajaks.

Eraldi teema on, kuidas pääseda ligi erinevatele rahastamisotsustele ehk jälgida, kuidas maksumaksja teenitud tulu kasutatakse. Kui jutt käib eraldistest riigiasutustele, ühingutele ja sihtasutustele, on ka need andmed sageli salastatud 75 aastaks. Tihti selgub alles hiljem, et salastamiseks polnud seaduslikku alust.

Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. See tähendab, et vaid erandjuhtudel ei tohiks kodanik vabalt ligi pääseda riigiasutustes avalikke ülesandeid täites kogunenud teabele. Kui riigiasutustest küsida, miks salastatakse dokumendid, mis peaksid olema avalikud, tuleb tihti vastus: „Dokumendisüsteemis läheb materjalile automaatselt piirang peale.“ Justkui kõikvõimas süsteem oleks registri lukku keeranud ja võtme ära kaotanud.

Et näha salastatud dokumente, millele seadus lubab ligipääsu, tuleb teha eraldi teabenõue. Vahel võtab vastuse saamine mitu päeva ja ka siis võib see olla eitav. Seejärel tuleb õigust nõuda andmekaitse inspektsioonilt. Näib, et asjaajamine on justkui meelega tehtud nii tüütuks, et aina vähesemad võtaks vaevaks bürokraatlikku kadalippu läbida.

Avaliku teabe seaduse järgi peab riigiteenistuja abistama teabenõudjat ehk väljastama seadusega lubatud materjalid. Ent vaid abistamisega sageli ei piirduta. Teinekord jõuab ajakirjanikuga ühendust võtta juba pressiesindaja või nõunik, kes justkui muuhulgas uurib, mis on kirjutatava artikli sisu.

Eriti valulikult reageeritakse, kui soov on tutvuda teabenõude korras väljastatavate riigiteenistujate palgaandmetega. Et neid mitte avalikustada, mõeldakse ajakirjanike eksitamiseks välja lausa omaette strateegiad: pressiesindajad söödavad ette muid andmeid, et teema maha võtta. Seda kõike peab taluma vaid seetõttu, et nemad on infovaldajad.

Andmete põhjendamatu salastamine ja nende väljaandmine teabenõude alusel võimaldab meediat kontrollida, sest enne materjalide väljastamist tutvutakse neis peituva teabega ning vajadusel saab ebamugavatele küsimustele juba vastusedki varakult välja mõelda.

Põhjendamatu salastamine pärsib vaba ajakirjandust, sest niiviisi sõltub ajakirjaniku töö riigiteenistujatest ning info kogumiseks kulub liigselt aega. Lisaks kulub ka maksumaksja raha, sest riigiteenistuja peab niigi avalike andmete edastamiseks lisatööd tegema.