Arhitektid kafkalikus paralleelreaalsuses

Tegeledes projektidega miljööväärtuslikus piirkonnas Nõmmel, hakkab teravalt silma see, et on loodud linnaosaarhitekti ametikoht, kuid sisuliselt mingeid volitusi talle antud ei ole. Sama kehtib ka teiste linnaosade kohta.

Linnaosaarhitektidega saab projekti arhitekt suhelda kui asjatundlike kolleegidega, nad tunnevad põhjalikult oma linnaosa ning on huvitatud selle harmoonilisest arengust. Sealjuures saavad nad ka aru, et eraomaniku ja avaliku huvi vahel peab valitsema tasakaal. Loogiline tundub, et kui linnaosaarhitekt on projekti sisulise küljega tutvunud ning sellele oma kooskõlastuse andnud, peaks Tallinna linnaplaneerimise ametis edasine libedalt minema. Tegelikkuses on aga teisiti.

Linnaosaarhitekt võib küll heaks kiita projekti eskiisi, sinna templi peale lüüa, kinnitamaks, et lahendus sobib miljöösse, kuid Tallinna linnaplaneerimise ametis ei oma see erilist kaalu. Dubleeriv ametnik vaatab uuesti, kas see lahendus ka tema maitsele vastab. Ning projekti kooskõlastamine algab otsast peale.

Mis põhjusel ei ole linnaosaarhitektidele antud volitusi ise väljastada projekteerimistingimusi? On ju nemad kõige paremini oma linnaosa ja selle arengutega kursis ning ilmselt kõige õigemad inimesed seda tegema. Pealegi kurdavad linnaplaneerimise ameti ametnikud, et neil on väga palju tööd. Seetõttu ei peeta kinni ka kehtestatud menetlustähtaegadest, mis on niikuinii veidralt pikad.

Miks ei võiks linnaosaarhitekt ise anda ehitusprojektile arhitektuursest seisukohast kooskõlastust? Sealt edasi kooskõlastataks projekt teistes vajalikes ametkondades ja seejärel saaks Tallinna linnaplaneerimise amet ehitusloa välja anda.

Tundub, et linnavalitsuses valitseb paranoia – ei usaldata linnaosade arhitekte ega neid, kes projekteerivad; ega usaldata ka kinnisvara omanikke. Väike umbusaldus valitseb ka sama ametkonna eri ametnike vahel, kõik on salapärane ja keegi ei tea, milline nõue, märkus või ettekirjutus sealt järgmisena projektile esitatakse.

Olukord meenutab väga Kafka romaane. Süüvides nendesse teostesse, kogevad arhitektid samasugust jõuetut ängi nagu Tallinna linnavalitsuses asju ajades.

Üldiselt olen nõus, et kontroll peab asjade käigu üle olema. Ei saa eeldada, et kõik eraomanikud ja ka arhitektid oleksid võrdselt huvitatud erahuvide kõrval ka avalikke huve kaitsma, näiteks miljööväärtuslikku ala kaitsma. Teiselt poolt tekib küsimus, mis kaalu on diplomil, volitatud arhitekti kutsetunnistusel, arhitektide liidu liikmelisusel, kui Tallinna linnaplaneerimise ametisse minnes tajun, et minu võimetesse ei usuta isegi nii palju, et suudaksin ühe eramu juurdeehitise projekteerida ja sealjuures ka krundi piiridest kaugemale näha.

Valdkonnavälisele inimesele võib nüüd jääda mulje arhitektist kui ametnike loodud mudas rähklejast, mitte kui õppinud spetsialistist, kunstnikust, visionäärist ja vastutusrikka loometöö tegijast. Kuid probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest.

Ilmselt on paljud ametnikud, kellest jutt, ise selle bürokraatliku monstrumi vangis ega oska mutrikese tasandilt süsteemi muuta. Vaja on suuremat ühiskondlikku konsensust, et antud süsteem on ebaefektiivne ja sööb enese käigushoidmiseks enamiku selle ressurssidest.