Reformierakonna uuenemise aasta

Lõppev aasta algas hetkel, mil Reformierakonna looja, tollane Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas ja tollane peaminister Andrus Ansip leppisid kokku, et vahetavad kohad: Kallas tuleb peaministriks ja Ansip läheb eurovolinikuks. Kui uskuda Kalle Muuli äsja ilmunud raamatut „Kodanike riik“, on ajaloolise kokkuleppe sõlmimisest möödas parasjagu aasta. Sellest kokkuleppest vallandusid sündmused, mis kujundasid lõppevat poliitaastat näiliste ettearvamatuste, päriselt aga pigem hästi planeeritud ja pikka aega ette valmistatud ahela vormis, millesse võimalikud ebaõnnestumised olid plaani B (ja küllap ka C) olemasolu kujul sisse kirjutatud.

Ajastuomaselt puhttehnoloogiline vangerdus kukkus läbi põhjusel, et seda Reformierakonda, mille Kallas kord koos mõttekaaslastega sünnitas, polnud enam olemas. Eestist pikki aastaid eemal viibinud Kallas ei olnud koduste jõujoontega enam kursis, ja isegi kui ta teadis, missuguse kivi all vähid elavad, alahindas ta nende kombinatoorset võimekust. Kas Kallasel tõmbas vaiba alt ära tollal IRLi kuulunud Eesti poliitika „paha poiss“ Eerik-Niiles Kross või RE peaideoloog Rain Rosimannus, ei ole lõpptulemuse seisukohalt enam isegi nii oluline, Kross on tänaseks reformierakondlane. Kallase äkilise põgenemise juurde kuulunud närvidekaotus oli tema poliitilise pagasi juures siiski hämmastav: 12. märtsil läbi lennujaama „trellide“ antud intervjuu presenteeris Kallast tõelise kaotajana. Koos saja miljoni garantiiga, mille kohta Kallasel veenvaid selgitusi anda ei olnud, asetas Kallase üheselt ebasoodsasse valgusse ka VEB-fondi skandaal ja meenus ammune 10 miljoni dollari afäär.

Kallase suvel Soome ajalehe vahendusel antud poliitikast taandumise lubadust ei võtnud avalikkus muidugi tõsiselt. 4. detsembril ilmunud intervjuud loeti eest taha ja tagant ette, kuigi midagi uut Kallasel öelda ei olnud. Uus oli vaid see, et Reformierakonna kohta ütles kibedaid sõnu „tema ise“. Et Reformierakonnas on võim nihkunud väikese ringkonna kätte, ei ole isegi mitte laiale avalikkusele mingi uudis. Ei saa aga välistada, et kui Kallas kodustesse asjadesse uuesti sisse elab, siis on tal olulist öelda nii Reformierakonna kui ka Eesti poliitika kohta laiemalt. Isegi kui Kallasel Reformierakonna strateegiate kavandamisel enam rolli pole, pannakse tema sõnu avalikus ruumis hoolega tähele, ja sellega tuleb Rosimannusel ja Kristen Michalil plaane tehes arvestada.

Andrus Ansip oli peaministri kohalt taandumisest teatanud juba 2012 23. veebruaril Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud nn väsimuse kõnes, kus väsimuse-sõna käis inimeste, valijate kohta, tagantjärele omistati seda väsimust aga hoopis üheksa aastat peaministriametis püsinud Ansipile endale. Täpselt kaks aastat hiljem teatas Ansip sealsamas, et esitab peaministri ametist lahkumise palve presidendile 4. märtsil, ja seda ta tegi. Pärast Kallase põgenemist jäi Ansipil aega üle ja selle sisustas ta europarlamendi valimistel kandideerimisega: miks mitte võtta ka europarlamendi mandaat, kui parasjagu paremat teha pole. Kallasega kohtade vahetust kokku leppides ei huvitanud mis tahes mandaat vähimalgi määral ei Kallast ega Ansipit. Kokkuvõttes oli Reformierakonnal Ansipi kandideerimisest kasu: RE sai europarlamendis ühe oodatu asemel kaks kohta. Praegu Reformierakonda juhtivale rakukesele Ansipi lahkumine sobis. Ansipil nimelt on iga asja kohta oma arvamus ja kriitilises olukorras ei pruugi ta seda enda teada hoida. Kevadtormis peaministritoolile potsatanud Taavi Rõivaga seda muret ei ole.

Võib-olla tehakse Taavi Rõivale teda Taavi Rosimannuseks kutsudes ülekohut, kuid ei saa salata: Rõivast Kallase ja Ansipiga ühe pildi peal näha on ikka veel natukene naljakas. Nn broilerite põlvkonna tüüpilise esindajana „lapsest peale“ poliitikas olnuna puudub Rõival kokkupuude nn päris eluga ning liiga lähedal seismine erakonna tänastele „omanikele“ on Rõivast juba olulisel määral rikkuda jõudnud. Selle rikutusega kaasneva mõtteviisi presentatiivseim näide on Reformierakonna Ämaris filmitud reklaamiklipp Rõivaga peaosas, mille ettevalmistamisel ja teostamisel läksid peaministri ja erakonna esimehe positsioon lootusetult segamini. Sedasorti põhimõtteline eksimus demokraatia aluspõhimõtete vastu, mida ei Rõivas ega Reformierakond pole eksimusena tunnistanud, on iseenesest kõnekas ja näitab Reformierakonna juhtfiguure tulevikus enim ohustavat nõrka kohta: riigi ja valitsuserakonna samastamises väljenduv ilmeksimatuse sündroom teeb võimalikuks teised sarnased vead, mida ei pruugita andeks anda.

Rõiva puhul ei ole asi ilmtingimata nooruses, sest see on teatavasti viga, mis paraneb iga päevaga. Ka ei ole küsimus tuntuses: täna ei vajaks Rõivas enam oma olemasolu teadvustamise kampaaniat nagu kevadel vahetult pärast Reformierakonna lühikest peataolekut peaministriks saamise järel. Küsimus seisneb pigem pikaajalises poliitilises usutavuses: kui mõnes tulevases kriisiolukorras peaks liiga selgesti välja paistma, et Rõivas on vaid nähtamatu meeskonna esindusfiguur, kes tegelikult midagi ei otsusta, võib see tasapisi õõnestama hakata ka tema jalgealust erakonna sees.

Reformierakonna uuenemiskuuri käigus lendas üle parda mitu vana reformiparteilast, kes on pika aja jooksul erakonna nägu ja tegu kujundanud. Rahandusminister Jürgen Ligi ohverdamine nn Liginovski skandaalis oli ootuspärane pragmaatiline samm, Ligi poolt vaadates rubriigist „Iseloom on saatus“, RE poolt vaadates aga pigem: puhka pisut jalga, partei ei unusta sind. Ligi teeb eeldatavasti kevadel korralikuga häältesaagiga come-back'i, ja kui uue põlvkonna juurutatud poliitkultuur tal südant täis ei aja ja täis süda suu kaudu välja ei purska, võib Reformierakonnal temast veel palju kasu olla, sest paljuke seal nooremas põlvkonnas neid on, kes rehkendada mõistavad. Aga rehkendamisoskust läheb kindlasti tarvis, ega muidu Maris Laurit rahandusministriks toodud.

Urmas Paet suutis oma poliitilise karjääri Eestis lõpetada enda lollikstegemisega, sest erakonna kavatsused tema suhtes ja poliitikavälised seigad sattusid Paeti jaoks niivõrd ebasoodsasse konstellatsiooni, et paljastasid välisministri abituse täies alastuses. „Omanikega“ mitte just ülearu heades suhetes Paetil läks liiga palju aega mõistmiseks, et tema peaministriks saamise rong on ammu läinud ning kevadiste valimiste järel ootavad teda tõenäoliselt tühjad pihud. Vaevalt tahab Paet praegu kunagisele tagasitulekule üldse mõelda.

Välisministri koha sisse võtnud Keit Pentus-Rosimannus seevastu oli tulevaste täheseisudega perekondlike sidemete tõttu palju paremini kursis. Ta võttis välisministriks saades tänuga vastu välisministeeriumi asekantsleri Marina Kaljuranna ajakirjanduses tehtud avalduse, et ta võib välisministrina arvestada ministeeriumi ametnike ja diplomaatide täieliku toetusega. See oli Kaljuranna tänu Pentus-Rosimannusele selle eest, et too oli Kaljuranda juba varem nimetanud võimaliku tulevase presidendina. Kui palju plaanist tulevikus realiseerub, saab näha, kuid see infokilluke reedab, et Pentus-Rosimannus on välisministri ametiks valmistunud pikema aja jooksul muu hulgas ka suhetesse panustades. Peaministriks pürgimist takistab esialgu veel Autorollo kohtuasi ja kevadised valimised tulevad peale enne, kui see kaasus riigikohtust läbi käib.

Tõsiasi, et Pentus-Rosimannusel mingeid välispoliitilisi veendumusi ei ole ja eeldatavasti ka ei teki, häirib valusalt küll Eesti välispoliitikaasjatundjaid ja julgeolekueksperte, aga kindlasti mitte Reformierakonda. Pentus-Rosimannus kuulub koos Taavi Rõivaga põlvkonda, mis ei eelda tippu jõudmiseks ei suurepärast haridust, elukogemust ega isegi mitte säravat isiksust. Oma arvamuse olemasolu on sedasorti poliitikutele pigem kahjulik, sest see võib sattuda vastuollu poliitiliste manöövrite eesmärgiga ja kahjustada masina toimimise tõhusust.

Ajastuomaselt on Reformierakonnas hakanud toimima demokraatia aluseks oleva võimude lahususe printsiibi äraspidine, karikatuurne vorm, mis saab ilmselt tasapisi normiks ka teistes, praegu veel aeglasemalt uuenevates erakondades. „Seadusandlik“ võim koondub väikese, avalikkusele nähtamatu grupi kätte, mis teeb otsused, kujundab strateegiad ja lahendab kriisid. „Täidesaatva“ aga moodustavad poliitikud, kes avalikus ruumis oma näo ja nimega kõnelevad, vahendades sõnumeid ja poliitikaid, mille väljatöötamisel on neil endil vaid marginaalne roll. Ah jaa, mis saab sellise mudeli juures kohtuvõimust? Ütleme nii, et reformierakondlane Rait Maruste tegeleb probleemiga. Reformierakonna unelmate riik on selline, mille juhtimisest ei jää maha ühtegi jälge. Ja selline, kus poliitikuid ilma nende endi loata kohtuliku uurimise alla anda ei saa.

Reformierakonnas toimunud põlvkonnavahetus on juba kaasa toonud selle, et ühiskonnas oluliste otsuste tegemine muutub avalikkuse eest senisest oluliselt varjatumaks. Avalikkuse ette jõudvad sõnumid on enne sõnastamist mitu korda läbi mõeldud ja lihvitud ning informatsioon, mida avalikkusel erakondade meelest vaja teada ei ole, avalikkusse lihtsalt ei jõua. Toimuvat ei plaanita mitte lihtsalt mitu sammu ette, nagu see on poliitikas ikka olnud, vaid nn inimliku faktori roll poliitikate elluviimisel kahandatakse miinimumini. Rõiva ja Pentus-Rosimannuse tüüpi „lapsest peale“-poliitikud, kelle eest mõtleb strateegiaid välja varju hoidev ajutrust ja kelle peamine ülesanne on vaid poliitikate kommunikeerimine ja vormistamine, ongi Eesti lähitulevik.

Iseenesest pole poliitikate läbimõeldud esituses midagi halba. Halb on aga see, et poliittehnoloogilise mõtlemise prioriteet ei ole mitte Eesti ühiskonna ja riigi areng, vaid võimulpüsimine. Reformierakonna pikaajaline võimulpüsimine võib ju olla hea erakonnale endale, ühiskonnale aga mitte, sest riigimehelikkus (mis vanamoeline sõna, kas pole?) ei kuulu poliittehnoloogilisse paradigmasse. Ent poliittehnoloogiline läbimurre on tegelikult toimumas ka teistes erakondades. Mõnda aega kuuleme veel igatsust aja järele, mil poliitikat tegid inimesed, mitte nukud, ajapikku lepitakse uue reaalsusega.