Ehitame Eestisse puidust pilvelõhkuja

Võib kõlada uskumatuna, kuid puidust pilvelõhkujat üks Eesti ehitusettevõte Tartus ehitab: maailma kõrgeimat, 14-korruselist puitmaja. Uhke, kas pole? Jah, oskame Eestis ehitada nii innovatiivseid elamuid, mis on seejuures tehtud ainsast taastuvast ehitusmaterjalist ehk puidust. Võime olla uhked enda üle. Ja uhked ka selle üle, et oleme Euroopa Liidu suurimad puitmajade eksportijad. Uhkust ei saa aga tunda selle üle, et ka see maailma kõrgeim puitmaja on ekspordiartikkel. See Tartus valmis tehtud maja püstitatakse hoopis Norras, Bergenis. Lihtsalt seepärast, et Eestis pole nii innovatiivsed lahendused lubatud.

David Cotter (2001) kasutas meeste ja naiste ning vähemuste ebavõrdsusest ühiskonnas rääkides klaaslae (glass ceiling) mõistet. Klaaslae all mõistetakse nähtamatuid barjääre, mis ei lase naistel ja vähemustel jõuda tööturul kõrgematele positsioonidele, olenemata nende kvalifikatsioonist. Oleme Eestiga täna globaliseeruvas maailmas innovatiivsuse klaaslae alla lõksu jäänud: olenemata me kvalifikatsioonist, ei ole meil võimalus teatud tehnoloogiaid Eestis kasutusele võtta. Ainus, mida teha saame, et neid teadmisi ja oskusi ära kasutada, on need Eestist välja eksportida. Üsna nukker ju.

Oleme olukorras, kus unistame suurtest asjadest, mis muudaks inimeste igapäeva elu kvalitatiivselt paremaks: olgu selleks läbimurre nanotehnoloogias, geeniteadustes või milleski kolmandas. Aga tegelikult on meil täna juba olemas teadmised ja oskused, et see kvaliteedihüpe mingis teises valdkonnas ära teha. Probleem on vaid selles klaaslaes, millest tuleb läbi murda. Puitpilvelõhkujate puhul on klaaslaeks hall ala seadusandluses, mis tuleneb me teadmatusest nende majade kvaliteedi ja turvalisuse osas. Praktilised oskused on meil ettevõtete näol küll olemas, kuid puudu on näiteks teadmised materjalide kvaliteedist ning tuleohutusest.

Neist lünkadest piisab, et me ei saaks ehitada kõrgemaid, kui kahekorruselisi puidust maju. Aga tegelikult on see kõik täiesti tehtav. Nende lünkade täitmine peab sündima erinevate osapoolte ühistööna: ülikoolid peavad tegelema materjalide katsetamisega, päästeamet omakorda testima ning kinnitama nende ohutuse, riik aga peaks olema kogu selle protsessi algataja ja eestvedaja. Lisaks sellele, et saaksime ehitada nõnda suuremas koguses maju me oma taastuvast loodusvarast, viiksime ka oma puidutööstuse uuele tasemel tänu siseturul avanenud võimalustele.

Seda julget pealehakkamist ja ärategemist peaksime kasutama ka teistes valdkondades. Näiteks on meil täna olemas kõik võimalused, et muuta tervishoiusüsteem tunduvalt efektiivsemaks ning kasutajasõbralikumaks. Meil on maailmas erakordne e-tervise süsteem, tänu millele kogutakse kogu me tervist puudutav info ühte andmebaasi, kust patsientidena sellele ligi pääseme, arstidest rääkimata. Teisalt on meil olemas palju IT-ettevõtteid, kes loovad nutikaid programme ja lahendusi oma tervise eest hoolitsemiseks. Mida meil aga pole, on lüli nende kahe vahel.

Kui saaksime need kaks olemasolevat võimalust ühildada, viiksime oma tervishoiusüsteem täiesti uuele tasemele ja saaksime indiviidena oma tervise eest palju paremini hoolt kanda. Võiksime vabalt ennetada paljusid haigusi, mille ravile täna raha kulutame. Võidaksid nii inimesed, kui riik. Ka selles vallas oleme klaaslae all vangis. Nende ettevõtete ainus lahendus praegu on sarnaselt me geniaalsetele puitmajade ehitajatele, oma teadmiste ja toodete Eestist välja eksportimine. E-tervise süsteemi avamine äriettevõtetele nõuab ärisektori ja avaliku sektori koostööd ja paljude detailide  läbi arutamist, kuid võimalus kui selline on meil tänaste oskuste ja teadmiste juures täiesti olemas. Teeme lihtsalt ära!

Kaugele vaatamine ja suurelt unistamine on väga hea ja seda peabki tegema, kuid innovatsioon ei tähenda ainult seda. Suurte mõtete kõrval peame nägema ka asju, mis me oma nina all üles korjamist ja ära tegemist ootavad. Pole ühtegi põhjust, miks me ei võiks ehitada Eestisse puidust pilvelõhkujat. Pealegi, kui ma eksin, on meil üks kehvasti ehitatud puitmaja, aga väga suur õppetund, et edasi minna.