E-Eestist tehnoloogia-Eestisse?

Valimised on taas käima lükanud Eesti uue suure narratiivi otsingud: olgu selleks siis taas kord kellegi eeskuju ja kellestki paremaks saamine (Eesti kui Uus Põhjamaa) või riik, mis peaks olema kõigi jaoks parem ja rohkem olemas (Inimeste Eesti). Tõenäoliselt on need head viisid kommunikeerida erakondade valimiseelseid poliitilisi visioone ja kuvandeid, kuid kas neis on piisavat suunist, mida ühelt narratiivilt oodatakse, ka järgmise 4 või 10 või 20 aasta riigi poliitikate, ettevõtete strateegiate ning inimeste igapäevase käitumise ja valikute suunamiseks ja ühtlustamiseks?

Mida üldsõnalisem on narratiiv, seda vähem omab see selgeid suuniseid ametnikele, ettevõtjatele, kodanikele – mida siis lubavad täpselt poliitikud teha teisiti/paremini ja mida peaksid ametnikud, ettevõtjad ja kodanikud tegema teisiti/paremini, et Eesti saada uueks Põhjalaks või loodaks riik, mis on kõigi inimeste jaoks?

Siinkohal on nii president oma kõnedes kui tööandjad oma manifestis rõhutanud pigem alternatiivse ja konkreetsemate suunistega narratiivi otsingute vajalikkust, ehk „mis toond on meid siia, enam edasi ei vii“. Teisisõnu vajadust kriitiliselt lahti mõtestada nii meie tänane olukord kui ka tulevikusuuniseid alates riigivalitsemisest kuni julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikani. Eestis üha enam kandepinda leidev keskmise sissetuleku lõksu retoorika suunab meid neid teemasid lahti mõtestama heaolu ja majandusarengu võtmes.

Erakondade poolt valimistsüklis väljapakutud suurematest ja väiksematest narratiividest on tihti kasulikumad ja kestvamad konkreetsete erakondade ja indiviidide ning valimistsüklite ülesed narratiivid, mis võivad olla ideoloogiavabamad ning vähem vastanduvad ning omada seega ka laiemat arusaama ja ühist tähendust.

Näiteks USAs on sellist suurt narratiivi püütud hiljuti ka formaalselt sõnastada. Selle dokumendi tagant paistavad aga ka mitmed USA varasemate narratiivide omapärad, mida võib pidada USA eduloo üheks oluliseks eripäraks. USA suur narratiiv on olnud selgelt globaalse orientatsiooniga ning keskendunud ühelt poolt julgeoleku küsimustele ning teiselt poolt inim-, ettevõtlus- ja turuvabaduste idealiseerimisele.

Samas on USA majandusarengu ja -poliitikate uurijad rõhutanud, et need kaks esmapilgul eraldiseisvat narratiivi on majanduspoliitikas olnud vägagi põimitud. Tehnoloogiline edumaa „vaenlaste“ ees on olnud USA julgeolekupoliitika üheks alustalaks. Julgeoleku küsimustega kaasneva riigisaladuste loori ja kaitsevõime arendamise retoorika sees on pigem peidetud kujul toimunud USA majandusarengu aluseks oleva innovatsiooni riiklik toetamine, alates interneti ja iPhone's olevate nutikate tehnoloogiate väljatöötamisest kuni biotehnoloogia sektori käimalükkamiseni. Vaatamata ettevõtlus- ja turuvabaduse retoorikale on USA seda kõike teinud – just täna julgeolekuretoorika legitimeerivale ruumile – läbi tugeva, eksperimenteeriva ning n-ö missioonipõhise riigi, mis on olnud ideoloogilise kriitika eest „peidetud“ USA kaitseministeeriumi agentuuridesse nagu DARPA, CIA riskiinvesteeringute organisatsiooni In-Q-Tel jne.

Väiksemad riigid on muidugi sunnitud leidma konkreetsemaid ja selgemaid narratiive. Alates Teisest maailmasõjast on maailmas olnud 13 riiki, mis on suutnud hoida jätkuvat kõrget majanduskasvu (keskmiselt vähemalt 7% sissetuleku kasvu vähemalt 25 aasta jooksul). Nendest riikidest on Hongkong, Lõuna-Korea, Singapur, Taiwan ja Malta jõudnud sissetulekute taseme osas tööstuspõhiste arenguriikide tasemele, ehk nad on edukalt ületanud ka meie uue suure väljakutse, nn keskmise sissetuleku lõksu.

Ida-Aasia tiigrite majandusareng on põhinenud sarnasel ekspordi- ja innovatsioonipõhisel arengumudelil, mida üritame järgida ka meie. See mudel on oma legitiimsuse saanud mitte USA moodi julgeolekuretoorikast vaid pigem n-ö tehnorahvusluse (technonationalism) ideest või narratiivist. See narratiiv aktsepteerib samamoodi proaktiivset ja riske võtvat – sh ka suuri visioone seadvat, nende elluviimise käigus ressursse julgelt kontsentreerivat, kuid ka vigu tegevat ja eksivat – riiki, mis eelisjärjekorras toetab igal vajalikul viisil ettevõtete tehnoloogilisi arendustegevusi ning uute/paremate tehnoloogiate abil uutele turgudele sisenemist (et säilitada ekspordivõimet ja sellest tulenevat julgeolekut) jms. See narratiiv väärtustab ja sisustab loogilise suuna ja missiooniga ka loodus- ja täppisteaduste õppimise ja seotud oskuste omandamise olulisuse, riigi ja ettevõtete koostöö, riigiettevõtete rolli majanduses jms. Muidugi on oluline lisada, et julgeoleku motiiv on ka nende riikide puhul olnud väga oluline: külma sõja aegne toetus USAlt võimaldas kiiret tehnoloogia ülekannet (nii legaalseid kui illegaalseid teid pidi) ning 1990ndatest aastatest alates täidab samasugust rolli negatiivses mõttes Hiina kasvav mõjujõud ning see on veelgi võimendanud tehnorahvusluse narratiivi.

Dani Rodrik on hiljuti kirjutanud, et kui heaoluriik lahendas 20. sajandi kapitalismi probleeme, siis 21. sajandi kapitalismi probleemid vajavadki just sellist USA või Ida-Aasia moodi „innovatsiooniriiki“.

Euroopa Liit seisab oma poliitilises ja kultuurilises mitmekesisuses palju keerulisemate väljakutsete ees sarnaste narratiivide seadmisel. Julgeolekupoliitilisel tasandil on Euroopas tänasel päeval pea võimatu USAle või Ida-Aasia riikidele sarnaseid proaktiivseid narratiive luua, viimase kahe maailmasõja taak on liiga selgelt tunda. Ometi on meie väga üldsõnalise konkurentsivõime (ühisturu ja liikumisvabaduste) ja teadmistepõhise majanduse narratiivi (kui seda saab üldse nii nimetada) taustal tekkimas siiski veel pigem tehnokraatlikud (ELi bürokraatide ja teadlaste eestveetud) katsed anda selgemaid ja ühtsemaid suunised meie majandus-, teadus- ja innovatsioonipoliitilistele tegevusele läbi n-ö megaprobleemide (grand challenges) – nagu ühiskonna vananemine, kliimasoojenemine, energiajulgeolek – sõnastamise, milledele lahenduse otsimine võiks olla maailmavaadete, piiride ja valimistsüklite ülene tegevus.

Samas jäävad ELis selliste narratiividega konkureerima ka rahvusriikide enda huvid ja oma nutikad eripärad, mis aitavad riiklikele poliitikatele suundi seada. Võibki öelda, et tänase ELi kui poliitilise koosluse eesmärk on esmalt pigem ära hoida (liigset kulutamist, militarismi, rahvuslust jne), kui midagi luua. Samuti ei ole EL erinevalt USA või Aasia riikidest enamike megaprobleemide „omanik“ vaid pigem vahendaja, kes ise on harva „lõppkasutaja“ ning poliitilise vastutaja rollis. Seetõttu ei saa EL ka järgneva kümnendi jooksul oluliseks allikaks meiesuguste riikide arengunarratiivide suunamisel. Kuhu me läheme, sõltub ikka meist endist.

E-Eesti on kindlasti üks parimaid ja enamikule esimesena pähe tulevaid kandidaate mittepoliitiliseks ja maailmavaadete-üleseks narratiiviks Eestis. Isegi kui ei olda riigi poliitikate ja teenustega alati rahul, siis e-Eesti üle ollakse ikka uhked ja seda promotakse laias maailmas nii ettevõtjate, ametnike kui kodanike poolt. Ja see toimib: e-Eesti tuntust on raske eitada.

Enesekriitiliselt võiksime aga ka tõdeda, et meie e-riigi narratiivi probleemiks – just majandusarengu ja heaolu kasvu toetamise võtmes – on selle suhteline hägusus. Täna ei oska enamik e-riigi entusiaste kuvada meile ette loogilisi pilte ja lugusid sellest kuidas täpselt e-Eesti (ja e-residendid jms) toob meile paremad oskused, võimalused ja ressursid, et Eestist saaks Uus Põhjamaa ja/või riik, mis oleks kõikide inimeste jaoks olemas ja hea.

Samamoodi ei ole meil vettpidavaid tõendeid, et e-riik tervikuna on odavam ja kiirem kui „tavaline“ riik. IKT kasutuselevõtt on selgelt suurendanud üksikute avaliku sektori organisatsioonide produktiivsust (nt maksu- ja tolliamet, maanteeamet), kuid meil puudub selge arusaam produktiivsuse muutusest enamike avaliku sektori organisatsioonide ja riigi kui terviku osas. Samas on Eesti riik ka juba praegu igasuguste rahvusvaheliste indikaatorite alusel mitte üldse suur, vaid täitsa normaalne ja väikeriigile omaselt suhteliselt kiire ja hästi toimiv.

Lisaks on pelgalt IKT-põhiste riiklike majandusarengu mudelite kasvavaks probleemiks see, et IKT arenguloogika, ärimudelid ja väärtusahelad on üha enam riikideülesed ning IKT arendamisega seotud lühiajaliste kasude (töökohad ja nendega seotud maksulaekumised jms) kõrval on pikemaajalised heaolu ja majanduskasvu allikad (formaalne intellektuaalomand, inimkapitali areng ja võimekused, kasumlikud ärimudelid) üha kiiremini ja selgemini kontsentreerumas suurtele turgudele (ennekõike USA) ning juba väljakujunenud keskustesse (nt Silicon Valley), mida on taganttulijatena ja väikeriikidena praktiliselt võimatu kopeerida ja korrata. Vastupidise näite ja võimalusena võime siia juurde tuua Eesti energeetikas väljakujunenud hoopis komplekssemad väärtusahelad kaevandamisest keskkonnahoiu, energia, õlide, gaasi tootmise ning smart gridini välja. Nii mitmeski energeetika väärtusahelas on just Eestis – kui unikaalses kohas ja turul – tekkinud võrdlemisi unikaalseid oskusi ja tehnoloogiaid.

Ühelt poolt ei tohiks ju olla väga keeruline siduda innovatsiooni- ja majanduspoliitikaga rahvusliku julgeoleku küsimused läbi küber-, energia-, bioloogilise jms turvalisuse. Samas kaitse- ja julgeolekupoliitika eripärade tõttu oleks tegemist väga riigikeskse ja mitte väga läbipaistva mudeliga, mis Eestis põhineks nii siseriiklikul kui välisriiklikul poliitilisel vastandumisel. Lisaks eeldab see äärmiselt tugevaid riigi võimekusi, mida aga meie majanduspoliitiline ja ideoloogiline taust pole teadlikult arendanud ning mille arendamiseks pole ka ELi uues majanduspoliitilises normaalsuses palju poliitikaruumi. Sisuliselt saab see olla ainult üks spetsiifiline osa laiemast arengumudelist.

Teisalt võib öelda, et julgeolekuoht on Eesti ajalugu läbiv temaatika, mis kuhugi niipea ei kao; seni oleme seda käsitlenud hädavajaliku kuluna (2% SKPst). Selleks, et julgeolek rakendada majanduspoliitiliseks suureks narratiiviks, peaksime julgeolekuohtu nägema ammendamatu ressursina.

Muutustele avatum ja dünaamilisem olekski tõenäoliselt meie oma juba eksisteeriva tehnorahvusluse – e-Eesti – laiendamine sarnaselt Ida-Aasiale tehnoloogia-Eesti narratiiviks. Selle arengumudeli keskne loogika oleks majandusarengu (ja ka rahvusliku julgeoleku) toetamine läbi kõikide ressursside – maavaradest teadmiste, tootmise ja tarbimiseni ning sealt ka nt jäätmeteni, rahvastiku haiguste ja vananemiseni jms – teadliku väärindamise tehnoloogilise arendustegevuse baasil; ning selle kaudu kohalike probleemide lahendamine ning Eesti „suuremaks tegemine“ läbi süsteemse ettevõtluse ekspordivõimekuse kasvatamise ja laiendamise. Me võime seda nimetada ka majanduspoliitiliseks patriotismiks.

Sisuliselt tähendaks see ka täna ELi poolt ette kirjutatud nutika spetsialiseerumise ja väljakutsete põhise innovatsioonipoliitika – mis täna on suhteliselt nišipoliitika laiemas majanduspoliitika raamistikus – kohandamist kohalikku poliitikakujundamise reaalsusesse ning selle muutmist majanduspoliitika keskseks teljeks, allutades sellele pragmaatilise arusaama (ELi reeglite sees) kõikidest toetavates poliitikatest, mh maksuküsimustest, riigiettevõtete valitsemise ning immigratsioonini. Ka näiteks tööjõumaksude alandamise ja ettevõtete kasumi maksustamise küsimused võiksid sellises raamistikus saada lahti rikaste vs vaeste eelistamise ideoloogilisest taagast ning leida selgema suunise ja loogika, kus mõne ettevõtja, sektori või väärtusahela maksudega „mängimine“ on hoopiski nutikas poliitika.

Sellise arengumudeli kujundamise esimesteks sammudeks peaks olema tehnoloogiapõhiste kompetentside arendamine riigivalitsemises (insenerimõtlemisest kuni tehnoloogiliste eripärade mõistmiseni nt küpsete ja uute tehnoloogiate arendamise toetamisel jne), kohaliku tehnoloogiapõhise ettevõtluse suurem sõnakaal ühiskondlikus debatis ning seeläbi riigi ja ettevõtluse vaheliste suhete ja koostöö sidemetes uue normaalsuse leidmine.

Teisisõnu, meie majanduspoliitika peaks sisult muutuma väärtusahelate keskseks: me peaksime oskama mõõta ja hinnata erinevates sektorites valitsevate väärtusahelate dünaamilisust (kas tehnoloogia elutsüklitel on pikem arengupotentsiaal kui paar aastat), nende panust majanduslikku (lisandväärtuse) ja sotsiaalsesse (tööhõive, palkade) kasvu ja sisulisse arengusse.

See tähendaks ka erinevate valdkondade puhul nende arengu lahtimõtestamist läbi tehnoloogiate ja seotud sotsiaalsete muudatuste: kuidas täna üks või teine uus lahendus jõuab konkreetses valdkonnas kasutusse, mida on tehnoloogia leviku kiirendamiseks selles valdkonnas võimalik ette võtta ning milliseid väljakutseid üldse me peaksime läbi tehnoloogia konkreetsetes valdkondades lahendama?

Näiteks tänased üha tulisemaks muutuvad debatid põlevkivienergeetika küsimustes saaksid läbi ratsionaalse põlevkivisektori väärtusahelate lahti mõtestamise ja sealsete tehnoloogiliste ja arenguvõimaluste analüüsi tõenäoliselt palju konstruktiivsema raamistiku ja loodetavasti Eesti majandusarengut ja meie heaolu paremini toetavad lahendused.

Poliitilisel tasandil eeldab see tehnoloogiliste arengute ja neid arenguid lahtimõtestavate indikaatorite esiletõstmist, mis omakorda tähendab seda, et Eesti peab olema valmis oma edulugu endale lahti seletama väljaspool tavapäraseid makronäitajaid (riigieelarve tasakaal, valitsusvõla suurus, SKT dünaamika) ja ka suhteliselt kitsast Skype'i ja e-riigi retoorikat.

Samamoodi eeldaks tehnoloogia-Eesti narratiiviga arengupoliitika hoopis teistsugust debatti riigipidamise reformidest, kui tänane mitte ühegi valdkonna arenguid tähtsustav ja mõista püüdev ning pigem joonlauaga mõõtmisele ning töökohtade kokkulugemisele keskenduv debatt.