Riik vajab strateegi

USA president John F. Kennedy püstitas enda valitsemisajal Ameerika Ühendriikidele suurejoonelisi eesmärke ning ärgitas kaasmaalasi ajalukku läinud sõnadega: “Ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida saad sina teha oma riigi jaoks.” Ajal, kui maailma geopoliitiline pilt on murettekitav ning majanduses on näha seisaku märke, vajame seisu parandamiseks nii iga inimese senisest suuremat panust kui ka riigi mõtestatumat tegevust.

20 aastat tagasi valitses Eestis olukord, kus ettevõtjatel oli vähe kapitali, laenuintress ulatus üle 10% aastas ning teenitud kasum kuulus igal aastal maksustamisele. Keerulistele aegadele vaatamata oli inimestel sära silmis, jagus uusi mõtteid, tööjõudu oli piisavalt ning see oli odav. 2000. aastal jõustunud innovaatiline maksusüsteem, mis võimaldas ettevõtetel tulumaksu reinvesteerida, tõi kaasa uute firmade loomise buumi. Majandus kasvas, tehti suuri investeeringuid ning oldi enda riigi üle uhked.

Täna kummitab Eestit koos paljude Euroopa Liidu riikidega deflatsioonitont, kapitali on palju ning häid ideid napib. Inimeste võimalus vabalt liikuda ning võõrsilt tööd otsida on kohalike ettevõtjate seas tekitamas tööjõu puudujääki. Peremeestel on küll sahvrid vilja täis, kuid pole enam sulaseid, kes aitaksid kevadel seemne maha külvata, sest viimased on liikunud üle lahe parematele jahimaadele.

Võitlus ei käi juba ammu mitte kapitali, vaid inimeste pärast. Investeeringud liiguvad sinna, kus on piisavalt tarbijaid ning kvalifitseeritud tööjõudu. Peame olema paindlikud ja oma majanduspoliitikat pidevalt vastavalt muutuvatele oludele kohandama. Inimeste suurem väärtustamine nõuab ressursse, aga ka seniste prioriteetide ümbervaatamist. Kuidas teha seda nii, et ettevõtjad tunneksid end motiveerituna ning töövõtjad ei hülgaks oma kodumaad?

Meil on olemas kõik vajalikud vahendid Eesti edukamaks muutmiseks, kuid kahjuks ei ole me seadnud riigile päevapoliitika üleseid üksikasjalikke eesmärke. Head ettevõtted teevad äriplaane, aga kus on Eesti äriplaan? Eestil ei ole visiooni, kuhu me tahame 10, 20 või 50 aasta pärast jõuda. Poliitikute mõttemaailm piirdub heal juhul nelja aastaga ning soositud on tagasivalimisele kaasa aitavad otsused. Visiooni puudumise tõttu pole meil ka strateegiat ning tegevusplaani, kuhu erinevad valitsused Eestit ühiselt vedama peaksid.

Teen ettepaneku seada sisse poliitiliselt sõltumatu riigistrateegi ametikoht, kelle peamiseks ülesandeks on Eesti arengukavade väljatöötamine ning nende täitmise jälgimine. Strateeg nimetataks presidendi ettepanekul ning riigikogu heakskiidul ametisse seitsmeks aastaks ning ta peaks olema peaministri “tark mees taskus“.

Strateeg koos oma abilistega kindlustab, et riigi jaoks pikaajaliselt tähtsad otsused ning investeeringud on tehtud hoolimata sellest, millise maailmavaatega inimesed on parasjagu võimul. Strateeg osaleb riigieelarve koostamisel ning tema soovitused rakendatava maksusüsteemi osas on valitsusele kohustuslikud. Ta on majandusekspert, kes ei lasku populismi ning langetab otsused riigi finantsseisust lähtuvalt.

Muutus toob kaasa olukorra, kus strateeg saab olla oma töös efektiivne ning kasutada maksude kogumiseks süsteemi, mis halvab riigi majandust kõige vähem. Täna soovivad parempoolsed poliitikud iga hinna eest säilitada kehtivat ettevõtete tulumaksusüsteemi ning vasakpoolsed kehtestaksid võimaluse korral alatiseks eraisikutele astmelise tulumaksu, andmata endale aru, et ükski süsteem ei tööta ideaalselt igavesti.

Eesti pikaajalise arengukava kujundamise eest vastutavana hõlmab riigistrateegi töö otseselt ka inimeste väärtustamist ning tugeva identiteediga ühtse kodanikkonna loomist. Inimeste motiveerimine ei pea olema vaid materiaalne. Tihtipeale on just kolleegide või sõprade hea sõna see, mis justkui uue hingamise annab. See ei maksa midagi, aga tähendab saajale väga palju.

Imetlen näiteks Anna Levandi energiat ja tööd, mida ta lastega on ära teinud. Ta pole mitte ainuüksi hea treener, vaid ka mentor ning Eesti riigikaitse üks tugitalasid. Anna pole sündinud Eestis, kuid on hästi ära õppinud eesti keele ning teinud oma õpilastest isamaa patrioodid.

Olen skeptiline ETVs venekeelse telekanali loomise osas. See on kallis ja suure tõenäosusega ei anna soovitud tulemust. Mõistlikum oleks sama raha eest finantseerida Anna Levandi taoliste inimeste tegemisi ning luua vene lastele võimalus suviti eesti lastega koos töötada. See aitab juba maast madalast kujundada tööharjumust, õppida selgeks eesti keele ning tunda inimestel end Eestis väärtuslikena. Paraneb riigi kaitsevõime ning meil on tulevikus piisavalt tööjõudu.

Riigistrateeg peab kujunema usaldusisikuks ettevõtjate ja poliitikute vahel. Ta loob keskkonna, kus ettevõtjad saavad pikaajaliselt end stabiilselt tunda, motiveerib neid maksusüsteemiga enam töötajatesse investeerima ning jälgib poliitikute antud lubaduste täitmist. Riigi pikaajalised selged arengusuunad koos täpse tegevuskavaga aitavad kaasata Eestisse enam välisinvesteeringuid, kasvatavad inimeste sissetulekuid ning loovad tingimused eestlaste koju tagasi pöördumiseks.