Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes ostab minu hääle?
Harry Tuul.Foto: Andras Kralla
Iga kolmas eestimaalane ei tea, keda valida. Need hääled ootavad endiselt parimat pakkumist, tuletab meelde toimetaja Harry Tuul.
Veidi enam kui kuu enne valimisi on pea segastest mõtetest ja süda vastakatest tunnetest paks. Kuidas saaksin valida Reformierakonda nii, et Kristen Michal riigikogusse ei pääseks? Kas saan valida Eiki Nestorit, kes on tõenäoliselt kõige mõistlikum riigikogulane, kuigi ma ei jaga sotside vaateid? Kas IRLi valides saan loota, et nad ei tõuka eemale venelasi ja homosid? Kas Keskerakonnale häält andes võin arvestada, et Edgar Savisaarel saab jõud otsa ja ta loobub erakonda juhtimast? Miks eelistab EKRE rahvast minule ning kelle arvelt kustutab pool minu kodulaenust, mida nad on lubanud teha, kui võimule saavad? Ja mille poolest Vabaerakond õigupoolest eristub?
Kui ma otsustan valida lubaduste järgi, kas olen reetnud ilmavaate ja aated? Või kui valin ilmavaate, siis kas olen lootusetult sinisilmne?
Need on vaid killuke küsimustest, mis peas pöörlevad, ning millele ma vastust ei tea. Rahuldava vastuse leidmine näib võimatu missioon.
Veidi lohutust pakub, et ma pole oma mures üksi. Minusuguseid on Eestis 300 000, kui uskuda TNS Emori küsitluse andmeid, millest selgus, et oma valikut pole teinud ligi 30 protsenti eestimaalastest. Selle valiku tegemisel pole oluline, kas seda teha e-keskkonnas või urni juures. See on ühtmoodi raske.
Ja kui ma valiku ka lõpuks langetan, siis olen ikkagi kahvlis, sest ei tea, kas erakond või valitud poliitik ka valitsusse pääseb. Ja kui pääseb, mis tema seisukohtadest, maailmavaatest ja lubadustest alles jääb, sest on enam kui tõenäoline, et ka järgmise valitsuse moodustab parteide liit, mitte üks erakond. Oeh, see on kurnavalt väsitav. Paratamatult kerkib üles mõte valimata jätta, aga summutan selle. Võib-olla ei olegi asi selles, et ükski poliitik ega erakond mind ei kõneta, vaid peaksin nendega ise rääkima? Olgu nii.
Palun rohkem vabadust. Kõige rohkem soovin, et poliitikud ja poliitikad meid ei segaks. Unistan, et igaüks saaks ise valida endale sobiva pensionisamba, raviasutuse või õppekoha. Et me unustaks üheskoos mõiste tasuta, sest on vaid kaks võimalust – tasutud ja tasumata. Et äri ajaks ettevõtja ja last kasvataks vanem, mitte riik. Ning et Eesti oleks kodu, mitte riik iseeneses.
Ma ootan endiselt, et keegi mind kõnetaks. Kokku on pakkumisel 300 000 häält. Kuhu on kadunud nõudlus?
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.