Tervisekuludelt tulumaks tagasi

Riik peaks sisse seadma tulumaksutagastuse tervisega seonduvatelt kuludelt sarnaselt koolitustasudega. Varajane investeering inimeste tervisesse aitab vältida hilisemaid kulutusi ravimisele, mis on märkimisväärselt suuremad ennetusmeetmetele kuluvatest summadest.

Esimese sammuna võiks olla tulumaksutagastus arstide visiiditasudelt ja tervisespordiürituste osavõtutasudelt. Tulumaksutagastus visiiditasudelt oleks samm selles suunas, et inimene läheks oma tervist kontrollima niipea, kui kaebused tekivad, mitte siis, kui tuntakse end viimases hädas olevat. Kuna visiiditasud ei ole ületamatult suured, ehkki osade jaoks on needki rasked tasuda, siis oleks tegu rohkem sümboolse aktiga, näitamaks, et riigi jaoks on elanike tervis oluline.

Tervisespordikuludelt tulumaksu tagastamine aitaks aga inimesi rohkem tervisespordi juurde suunata. Praegu on üritustel osalemine tihti muutunud nii kalliks, et jäetakse minemata, kuigi huvi on olemas. Tulumaksutagastuse korral muutuks üritus osaleja jaoks viiendiku võrra soodsamaks ega lööks enam nii valusalt rahakoti pihta. Siinkohal on muidugi oluline panna korraldajatele südamele, et nad selle soodustuse võrra hinda ei tõstaks. Muidu kaob soovitud efekt ära.

Kuigi tulumaksutagastus tähendab riigile vähenevat sissetulekut, siis teisalt hoitakse kulusid kokku. Kui inimene käib õigel ajal arsti juures ja ka liigub piisaval määral, siis vajab ta hiljem tõenäoliselt oluliselt vähem ravi, mis võib olla üsna kallis. Samuti tähendab tervem elanikkond seda, et tuleb maksta vähem hüvitisi haiguspäevade eest. Suurem võit on see ehk isegi tööandjatele, kelle jaoks tähendab väiksem haiguspäevade arv vähem kaotsiläinud inimtööjõutunde ja asja ette minevat töötasu.

Ka psühholoogiline faktor on siin oluline, sest terve inimene tunneb ennast üldjuhul paremini ja rõõmsamalt, see aga mõjub inimeste omavahelisele suhtluskliimale.

Võib tekkida küsimus, et mis saab ravijärjekordadest, kui nüüd nii paljud inimesed tahavad tervisekontrolli tulla. Isegi kui need esialgu pikenevadki, siis ajapikku hakkavad ikkagi lühenema, sest mida rohkem on terveid inimesi järjekorras, seda vähem satub sinna haigeid. Tervete inimeste profülaktiline kontroll võtab vähem aega kui haigete ravimine, seega ravisüsteemi fookuse nihkumisel tagajärgedele likvideerimiselt ennetamisele langeks nii järjekorras ootamise aeg kui arstide töökoormus. Taas võit nii riigile kui inimestele, ühel vähenevad kulud, teised saavad kiiremini soovitud teenuse.