Arvamused
Juhan Lang
27. veebruar 2015 kell 7:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii nad tapsidki meie aktsionärid

Äripäeva ajakirjanik Juhan Lang.Foto: Andras Kralla

Kui suurtel turgudel köidavad aktsionäride korralised üldkoosolekud üldjuhul pilkugi, siis Eestis sarnanevad sellised koosviibimised parimal juhul sugulaste ja sõpradeta kadunukese peiedega, kirjutab ajakirjanik Juhan Lang.

Loetud nädalate pärast saavad taas hoo sisse kohalike börsifirmade aktsionäride korralised üldkoosolekud.

Huvi börsifirmade juhtide ja kaasaktsionäridega kohtumise vastu on siinmail pahatihti lausa nõnda napp, et enamikel juhtudel ei vaevu kaugelt üle 90% ettevõtte väikeosanikest end selleks puhuks kodust väljagi ajama.

Heitkem aga korraks pilk börsifirmade Mekasse, Ameerika Ühendriikidesse. Kord aastas astub legendaarne investeerimishai Warren Buffett enda börsifirma Berkshire Hathaway eesotsas rahva ette nagu tõeline usuliider.

Ettevõtte kümned tuhanded osanikud üle maailma tulevad kokku Omahasse, et kuulata sõnavõtte vanameistrilt, kelle on kohalikud ristinud oraakliks, ja esitada mistahes küsimusi. Kas suur hulk investoreid ja ajakirjanikke saavad pärast PRist nõretavat koosviibimist valgustatuks, mõne mõttetera, mida nad varem ei teadnud? Ehk piisakese siseinfot Berkshire Hathaway majandustulemuste või veel tooreste tulevikuplaanide kohta?

Kaldun arvama, et mitte. Parimal juhul võib koosviibimist võrrelda rokk-kontserdiga, kust leiab ohtralt meelelahutust alates bridžist kuni live-muusikani. Loomulikult ei puudu soojad käepigistused, lendlaused ja mõni teine miljardärist kuulsus nagu näiteks Buffetti hea sõber Bill Gates. Pikaajaliste investorite seas on neidki, kes võtavad investeerimiskonverentsile kaasa oma lapsed.

Pats Toomas Toolilt

Jah, mastaabid on erinevad. Raske on võrrelda Eesti kohalike börsifirmadega suurkontserni, mille A-aktsiate turuväärtus lööb pika puuga nii kõigi Balti börsifirmade koguväärtust kui ka näiteks Eesti SKTd. See aga ei tähenda, et siinpool ookeani tuleks börsikontsernidel oma ettevõtte müümine investoritele sootuks unustada.

Vaevalt näevad minu silmad päeva, kui moefirma Silvano Fashion Groupi suuraktsionär ja juht Toomas Tool sörgib reipalt mitme telekaamera all väikeaktsionäridega kohtumisele, lööb investoritega sõbralikult patsi, viskab sekka mõne nalja ja räägib avatult ning õhinal, kuidas Valgevenes partneritega ikkagi õigupoolest lood olid ja milliseid äristrateegiaid on laual lähitulevikuks.

Ilmselt ei kutsu ka Merko Ehituse suuromanik Toomas Annus aktsionäride koosolekule tantsuks mängima Jüri Homenjat ega mõnd muud artisti ja tõenäoliselt jääb nägemata, kuidas Ekspress Grupi juht Gunnar Kobin või Baltika pealik Meelis Milder väikeosanikega usalduslikus õhkkonnas kabet mängivad.

Kas see kõik just nõnda ameerikalikul kujul olema peakski, jäägu börsifirmade juhtkonna otsustada, ent mõningane positiivne haip oleks hädavajalik börsifirmadele endile ja ka aktsionäridele, kelle usaldus on nii möödunud kui praegusel kümnendil korralikult kõikuma löödud. Liiatigi tiksub börs ise juba aastaid varjusurmas ja ka algajad investeerimishuvilised eelistavad paigutada oma säästud mujale.

Avatud suhtlus juhtidega

Üks põhjuseid ongi avatuse puudumine. Sest kes see ikka usaldaks oma raha firmadesse, millest nii mõnegi juhid teevad end selle asemel, et avatust ja läbipaistvust suurendada, PR-firmade kilbi all äärmiselt raskesti kättesaadavaks, ajakirjanike küsimustele sirgjooneliselt ei vasta või aktsionäride koosolekul kajava vähesegi kriitika demagoogiaga maatasa tambivad.

Positiivne haip investorite seas ei peaks olema ajutine arutu laristamine, et suurendada edu šansse raha kaasamiseks. Praegu piirdub valdava osa börsifirmade avalik suhtlus üksikute börsi- ja pressiteadetega ning heal juhul paari kiire ja töise kohtumisega aastas.

Suur samm edasi oleks juba seegi, kui lisaks igavavõitu ja formaalsetele aktsionäride koosolekule avaneks investorile kord 12 kuu jooksul võimalus börsifirma juhtidega ettevõttes ringkäiku teha ja avatult end vaevavaid küsimusi küsida.

Olgu selleks siis mereretk Soome Tallinki otsustajatega, ruletimäng Olympicu juhtidega mõnes ettevõtte kasiinos või kasvõi ringkäik Tallinna Vee veepuhastusjaamas. Ka ülejäänud börsiliikmete puhul ei ole tarvis just üleliia palju fantaasiat ega ressurssi, et taolised kohtumised teoks teha.

Alustavale investorile annaks sellised üritused kindlasti juurde nii julgust kui kindlust enda raha paigutamisel koduturule, ent ka vilunud börsihunt saab töötajate ja juhtidega vesteldes ning ettevõttes vabalt ringi vaadates oma analüüsi kahtlemata juurde ühe väärt lisadimensiooni.

Mustema stsenaariumi järel võib muidu peagi aktsionäride koosolekuid hakata võrdlema vaikeluga tundmatul rohtunud haual, mille peategelast keegi enam õieti ei mäletagi.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.