Karistame vähem, nõustame rohkem

80-90% Eesti ettevõtetest on väikeettevõtted. Seega oma mastaabilt väikesed ning igapäevategevustes efektiivsed. Mis saaks siis, kui mõne ühisreidi käigus külastab sellist ettevõtet näiteks maksuamet, tööinspektsioon ja miks mitte ka tarbijakaitseamet? Politsei veel kirsina tordil. Väikeettevõte ei suuda sellises olukorras menetluses osaleda, mingisugusest vastuvaidlemisest rääkimata.

Mõne veidi teravama rikkumise eest määratavad väärteokaristused on tuntavad, aga üpris tihti on odavam trahv ära maksta kui vaielda. Õigusteenuse ostmine on kallis ning ei pruugi tagada soovitud tulemust.

Seadusega kogu ranguse ulatuses suuri trahve Eestis reeglina väärteokaristuste eest ei määrata. Õiguskaugele lugejale täpsustuseks: trahvi määratakse raskemate rikkumiste eest neil puhkudel, kus olukorda enam paremuse poole muuta ei saa. Leebema võimalusena teeb järelevalveasutus ettekirjutuse, et need asjad korda saaksid, mida korda seada annab.

Ettekirjutuse täitmatajätmisel on asutusel sunniraha määramise õigus. Sunniraha ei ole karistus, see on mõjutusvahend. Nii trahvid kui ka sunniraha annavad väikeettevõtte eelarves valusalt tunda. Tasub meeles pidada, et vastne korrakaitseseadus ütleb, et seaduses sätestamata juhul on sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär 9600 eurot. Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi küll 100–400 000 eurot.

Kui vaatame uut korrakaitseseadust, leiame seal ohuprognoosi koostamise vajaduse. Selle peavad oma tegevuse tarvis kokku panema sanktsiooniõiguslikud asutused. Teatud eluvaldkondades võib ohuprognoos vajalik olla, aga mitte selliselt lähtealuselt, mis kõigi edukust pärsib. Kohane oleks, kui riik prognoosiks, kuidas mõjub sunniraha määramine või ühe või teise läbimõtlematu ja formaalse normi rikkumise eest mõistetav karistus ja  trahv, ettevõtte edukusele ning seega kogu majandusele.

Praegusel hetkel puudub enamusel riigiasutustest võime üldse mingisuguse süvaanalüüsiga tegeleda. Ometi on olemas karistamise õigus ning ka kohustus. Selline olukord ei ole edukuse tee.

Eestis tuleks võtta seisukoht, et karistusasutustest saaksid konsultatsiooniasutused, kust saab nõu küsida. Nõuandva asutusena ei saa käsitleda asutust, millel on samas sanktsioonipädevus, mille rakendamine on küsitav ning kohati mõttetu. Sellises olukorras naljalt nõu küsima ei minda küsima. Nõu andmine ja saamine tagab edukuse.

Vaatame kas või eurorahade taotlemise poole. Karistusfunktsioonist loobumine aitaks suunata vabaneva ressursi nõustamisele. Selle eelduseks on, et  vähendatakse väärtegude kataloogi, mis on laiali kümnetes ja kümnetes seadustes ning mille sisu keegi hoomata ei suuda.

Lähtuma peaks põhimõttest, et iga ettevõte soovib teenida kasumit ning toimetada majandusruumis ausalt. Nendega, kes ei soovi ausalt toimetada, tegelegu üksnes politsei ja kohus.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.